Vabadussõja algus 1918: taganeda lõputult ei saa
Saksamaal puhkes revolutsioon, keiser kukutati, Saksamaa alistus ja 11. novembril jõustus vaherahu. Saksa väed hakkasid lahkuma okupeeritud aladelt, mida nad sõja lõpuni enda käes olid hoidnud. Läänerindel ei tekitanud see küsimusi, sakslastel tuli lahkuda esimesel võimalusel, kuid idas oli olukord teine.
Siin oli Antandi liikmest, keiserlikust Venemaast saanud Nõukogude Venemaa, kes oli Saksamaaga samal kevadel sõlminud Bresti separaatrahu ja loovutanud viimasele tohutu territooriumi Läänemerest Musta mereni. Antant ei saanud lubada selle jäämist Saksamaa valdusse, kuid ka mitte langemist enamlaste kätte. Seetõttu nõuti Saksa vägedelt senikauaks paigalejäämist, kuni Baltimaade, Valgevene ja Ukraina rahvas suudab oma territooriumil kehtestada mingi korra.
Seda oli kergem öelda kui saavutada. Enamik saksa sõdureid kibeles koju ja neid ei huvitanud, et nende kannul võivad tulla kommunistid, keda nad ei pidanud õieti ei sõpradeks ega vaenlasteks; teine osa sõdureist ja iseäranis väejuhtidest unistas aga Läänerindel saadud kaotuse korvamisest idas, nähes vaimusilmas Saksamaale alluvate pooliseseisvate riigikeste vööndit, ja viivitas seetõttu lahkumisega. Need kaks vastassuunalist tendentsi põimusid ja põrkusid ning jätsid sündmuste arengule oma jälje.
Võimu üleminek Eesti Ajutisele Valitsusele
Tallinnas muutus Saksa võim ebakindlaks juba enne vaherahu sõlmimist. 7. novembril hakkasid toidunormide vähendamise vastu protesteerima Tallinna naised, peagi liitusid nendega mehed ja kuulutasid välja streigi, mis muutus üldiseks ja omandas juba poliitilise iseloomu.
9. novembril võttis Saksa sõjaväevõimude kohapealne kõrgeim juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff vastu meeleavaldajate delegatsiooni, kellele kindral selget vastust ei andnud, lubades asju arutada „selle teie Poskaga“.
Just neil päevil olnuks enamlastel võib-olla olnud võimalik võimule tulla. Seda ei juhtunud, sest enamlaste juhtivad tegelased olid Venemaal, sotside ja esseeride omad aga Eestis. Seckendorff kohtuski 10. novembril Jaan Poskaga, kes täitis veebruaris moodustatud Eesti Ajutise Valitsuse peaministri kohuseid (Päts oli alles Saksa sõjavangis).
Poska soovitas võimu Ajutisele Valitsusele ja Maanõukogule üle anda, mida Seckendorff päris otseselt ei lubanud, kuid Poska mõistis asja talle omase resoluutsusega just sel viisil ja lasi trükkida teadaanded võimu üleminekust Ajutisele Valitsusele.
Valitsus avaldas 11. novembril oma tegevusseastumise kohta deklaratsiooni, milles kinnitati, et kõrgeim võim Eestis kuulub Maanõukogule.
Sellel kõigel olid kaugeleulatuvad tagajärjed, mida hästi mõistis Eestimaa rüütelkonna viimane peamees Eduard von Dellingshausen, kes sõitis Riiast lennukiga kohale, et veenda Seckendorffi võimu mitte üle andma. Tal õnnestus protsessi mõnevõrra häirida, kuid mitte tagasi pöörata ja Ajutine Valitsus asus järk-järgult ennast kehtestama.
Näiteks marssis toitlusminister Jaan Raamot esimeselt valitsuse koosolekult otse toitlusametisse ja võttis selle üle. Seckendorffi kammitses oluliselt seegi, et 10. novembril moodustatud Saksa sõdurite nõukogu võttis Eesti Ajutise Valitsuse suhtes salliva hoiaku. Saksa sõdurid deklareerisid, et nemad Eesti asjadesse vahele segada ei taha, küll aga on nad valmis aitama Eesti valitsust enamlaste võimaliku mässu mahasurumisel.
Selline lahendus oli Ajutise Valitsuse jaoks peaaegu ideaalne. Tõrvatilk oli siiski ka, ja mitte väike: nimelt jätkasid Saksa väed, ülematest lihtsõduriteni, üksmeelselt Eestist mitmesuguste varade evakueerimist, et mitte öelda röövimist.
Tugevnevat enamlasteohtu arvestades oli kõige kahetsusväärsem see, et sakslased lugesid kõik Eestis nende kätte langenud relvad (kaasa arvatud Eesti diviisi rohkearvuline relvastus) oma sõjasaagiks. Saksa riigi esindajana Eestisse ja Lätti saadetud August Winnig nägi tõsist vaeva, et peatada sõjaväelaudude üleandmine Eesti Ajutisele Valitsusele ja selle ta saavutaski.
Üks olulisemaid põhjusi, miks ei tahetud relvi eestlaste kätte anda, kõlab hilisemaid sündmusi teades peaaegu absurdselt: sakslased kartsid, et eestlased osutuvad enamlasteks ja pööravad relvad nende vastu – või siis nii saamatuteks, et lasevad neil langeda sissetungivate punaste kätte. Lühidalt, sakslased ei usaldanud eestlasi.
Kaitseliit või sõjavägi
Eesti Ajutise Valitsuse protokollid ja esmased sammud kinnitavad, et sõjaohtu eriti ei tajutud. Valitsuse liikmete hulgas leidus mehi, kes tõsimeeli uskusid enamlaste kinnitusi, et nad austavad rahvaste enesemääramisõigust. Teisalt arvasid paljud, et enamluse tõrjumine on kogu Euroopa vankumatu soov (sellele näisid osutavat ka Compiègne’i vaherahu tingimused), nii et häda korral tulevad tõrjujad läänest kohale. Eestlased olid sajanditega ära harjunud, et Lääs ja Ida võitlevad üle nende peade.
Esimene arvamus osutus naiivseks tervenisti, teine poolenisti – appi tuldi vaid tänu sellele, et Eesti ise otsustas vastu hakata. Kuid ka selleni tuli jõuda, ületades tohutute materiaalsete ja organisatoorsete raskuste kõrval ka psühholoogilisi.
Üks neist puudutas Eesti sõjaväge. 11. novembril, kui valitsus taas avalikult tegutsema asus, otsustati, et maad hakkab kaitsma vabatahtlik Kaitseliit sõjaministri alluvuses. Sõjaministri kohusetäitja oli sel hetkel kindral Ernst Põdder, praktiliselt juhtis liidu loomist (saksaaegse Omakaitse eestlastest liikmete baasil) kapten Johan Pitka. Järgmisel päeval leiti, et Kaitseliidu juurde tuleb organiseerida väikesearvuline sõjavägi.
Kummaline olukord, kus riigi sõjavägi olnuks vabatahtliku organisatsiooni haru, ei kestnud siiski kaua. Juba 13. novembril võeti suund iseseisva sõjaväe loomisele, kuid ikka veel ei peetud silmas sellist sõjaväge, millega hakata vastu sissetungijale. Tegemist olnuks mõne tuhande elukutselisega, kes Eesti linnadesse paigutatuna oleksid aidanud tagada eeskätt sisekorda.
Tol päeval Eestisse jõudnud Jaan Tõnisson (portfellita minister – toim) oli nördinud ja hakkas energiliselt nõudma päris sõjaväe loomist. Vastava otsuseni jõudis Eesti Ajutine Valitsus 16. novembril. Ka veel siis arendas mõni valitsuse liige mõtet, et ehk saab sakslastega kokku leppida, et need mõneks ajaks maad kaitsma jääksid.
Tõnisson kummutas talle omase visadusega kõik vastuväited ja valitsus otsustas kokku kutsuda 25 000-mehelise ühest diviisist koosneva rahvaväe, mis tähendas kindralite Andres Larka ja Aleksander Tõnissoni varasema plaani käikulaskmist suurendatud mahus. See tähendas edaspidi ka seda, et mitte sõjavägi ei asu Kaitseliidu „juures“, vaid vastupidi.
