Uurimus: Hitleri sütitavad kõned ei omanud natsipartei tõusu juures määravat rolli
Selleks koguti ja võrreldi andmeid neist paigust, mida Hitler valimiskampaaniate ajal külastas ja kus ta kõnesid pidas ja neist, kus ta ei käinud. Kokku analüüsiti viit Reichstagi valimiskampaaniat ja üht presidendikampaaniat, kus Hitler osales, analüüsitud ajavahemik oli 1927-33. Natsipartei ehk NSDAPi toetus kasvas sel perioodil kolmelt protsendilt 44% juurde.
„On üllatav, kui marginaalne Hitleri valimiskõnede mõju tegelikult oli, eriti, kui arvesse võtta, et nii tema kaasaegsed kui ka ajaloolased on kinnitanud ta erakordseid kõnemehevõimeid,“ ütlevad uurimuse autorid Peter Selb ja Simon Munzert avalduses.
Nagu nad oma teadustöös (mis ilmub peagi teadusväljaandes American Political Science Review) kirjutavad, on seni vaid peotäis uurimusi üritanud NSDAP-i alguspäevade propaganda efektiivsust ja mõju valijate käitumisele uurida.
Need uuringud on kinnitanud seda, mida ka NSDAPi ametnikud 1930. aastatel väitsid: valitsusametnikud, kes olid ametis enne Hitleri kantsleriks saamist jaanuaris 1933, ei lubanud tal kampaania tegemiseks raadiot kasutada ja natside trükimaterjalid konfiskeeriti tihti. Selle tulemusena piirdus Hitleri filtreerimata või tsenseerimata side avalikkusega peamiselt avalike valimisüritustega ja tast sai tähelepanu tõmbamise ja publiku köitmise meister – sealjuures kasutati osavalt ära tollal uudset tehnoloogiat, valjuhääldajaid. Avalikkusele ei jäänud märkamata ka see, et Hitler laskis end ühest kohast teise toimetada lennukiga.
Varem ei arvestatud marsruuti
IFLScience kirjutab, et varasemate uuringute probleem on Selbi ja Munzerti sõnul see, et neis ei võetud arvesse mitmeid pealtnäha kõrvalisi faktoreid. Näiteks ei arvestatud kohalike valimiste tulemusi ja valimiskampaania marsruuti võrreldes sellega, et korraldusmeeskond valis teekonda koostades sihilikult selliseid kohti, kus toetajaskonda oli lihtne mobiliseerida.
Selb ja Munzert vaatasid üle valimisüritustel osalenud inimeste arvud ja selle, kui suur oli igas piirkonnas hinnanguliselt NSDAP-i liikmebaas. Kokku analüüsiti nii 1000 maakonda ja 3684 omavalitsust. Veel arvestati, kas Joseph Goebbels oli Hitleriga valimisüritusel kaasas või mitte.
Nad jõudsid järeldusele, et viiest parlamendikampaaniast ja ühest presidendivalimiste kampaaniast, millest Hitler aastail 1927-33 osa võttis, mõjutasid ta avalikud esinemised märkimisväärselt ainult 1932. aasta presidendivalimisi. Nad märgivad, et sel korral oli kampaaniaperiood ebaharilikult lühike, vaid kuu aja pikkune ja Hitleril oli oma vastaskandidaadi, 84-aastase Paul Hindenburgi ees märkimisväärne eelis – too ei võtnud nimelt ette ühtki avalikku esinemist. Selb ja Munzert arvutasid välja, et Hitleri kõned selle kampaania jooksul andsid talle neis paikades, kus ta esines, 1-2% lisahääli. See on seda märkimisväärsem, et pärast võimuletulekut ja diktaatoriks saamist oli natsipartei propaganda tõhus ja sakslaste vaadetele ja käitumisele väga pikaajalise mõjuga, mida on näidanud ka mitmed teadusuuringud.
Mõned kitsaskohad siiski jäävad
Autorid möönavad, et nende järelduste juures jäävad siiski mõned kitsaskohad õhku. Kasutatud DID-meetod (ingl difference in differences ehk erinevus erinevustes) ei võta näiteks arvesse seda, kuidas võisid hääletusmustreid mõjutada need külaskäigud ja kõned, mis peeti kampaaniahooajast väljaspool. Lisaks ei saa tänapäeva analüüsimeetodit sobitada kõigile meediumitele, mille abil poliitilised sõnumid vanasti levisid, olgu need siis suust-suhu käinud jutud või sõltumatud ajalehed.
Üht-teist saab uurimustulemustest aga ka tänapäeva poliitilisele kliimale laiendada: „Demagoogia jõu müstifitseerimine on tänapäeval täpselt sama sobimatu kui siis,“ vahendab Newsweek uurijaid.
„Varasemad uurimused rõhutavad, kui olulist rolli mängisid sel perioodil majanduslikud ja poliitilised tingimused - massiline tööttus, majanduslikud probleemid, toetuse puudumine demokraatiale, parteide ja valijaskonna kaugenemine üksteisest ja nõrgad riigiasutused - need kõik aitasid NSDAPi tõusule kaasale," ütlevad uurijad. "Me saame neid uurimustulemusi kinnitada ja lisada, et Hitleri tähtsus karismaatilise kõnemehena polnud nii tähtis kui need tingimused."
