Vaikse ookeani väikselt saarelt 1940. aastal leitud luud on uue uurimuse järgi ülimalt tõenäoliselt tuntud lennunduspioneeri, esimese naisena üle Atlandi ookeani lennanud Amelia Earhart säilmed.

USA Tennessee ülikooli antrolopoloogia emeriitprofessori Richard Jantzi juhtitud uurimus lükkas ümber varasemalt arvatu, et säilmed kuuluvad mehele ning tõestas tänapäevase luude analüüsimise tehnoloogia abil, et suure tõenäosusega kuuluvad need just salapäraselt 80 aastat tagasi kadunud Earhartile, vahendab AFP.

Earharti ja temaga koos ümbermaailmareisil olnud Fred Noonani salapärane kadumine 2. juulil 1937 on aastakümneid olnud aluseks erinevatele versioonidele ja vandenõuteooriatele. Peamiselt usutakse siiski, et nende lennukil Lockheed Electral sai reisi kõige pikemal lõigul (üle 4000 km) Paapua Uus-Guineast Vaikse ookeani väiksele Howlandi saarele lihtsalt kütus otsa.

Populaarne on ka teooria, et Earhart ja Noonan hädamaandusid inimtühjale Gardneri saarele, mida teatakse nüüd Nikumaroro nime all, kus Earhart lühiajaliselt ka ellu püüdis jääda.

Sealt saarelt leitigi 1940. aastal inimsäilmed, koos veel mõningaste tarbeesemetega, näiteks laguneva naistekinga ja ürdilikööripudeliga, mis Earhartile meeldis. Edasi saadeti säilmed Fijile, kus järgnes põhjalik uurimine, mis järeldas: säilmed kuuluvad meesterahvale.

Jantzi ja ta kolleegide värske analüüs aga lükkab selle ümber: luud kuuluvad 99% tõenäosusega just Earhartile.

Janzt nimelt kasutas arvutiprogrammi, mis analüüsis mõõetud säilmete sugu, päritolu ja mõõtmeid kogu luustiku suhtes ning võrdles saadud tulemusi Earharti fotodega ja tema keha proportsioonidega. "Kuni lõplike tõendusmaterjalide esitamiseni, et need ei ole Amelia Earharti säilmed, võib veenvalt öelda, et need on tema omad," ütles Janzt.

Earhart ja Fred Noonan lahkumas Austraaliast 4 päeva enne nende salapärast kadumist

Earhart hakkas ümbermaailmalennuks ette valmistuma 1930. aastate keskel. Selleks kohandati spetsiaalne lennuk Lockheed Electra 10E, mille salongi mahutati täiendavad kütusepaagid. Lennata oli kava idast läände. Esimene katse aga ebaõnnestus.

Teine katse lennata tehti läänest itta, sest valdavate tuulte suund oli muutunud. Alustati USA-st Californiast Oaklandist, kõigepealt sõideti Miamisse. Sealt väljuti 1. juunil 1937. Rohkete peatustega lend Miamist Lõuna-Ameerika kirderanniku, Kesk-Aafrika, India, Indoneesia ja Austraalia kaudu Laeni Uus-Guineas kestis 29. juunini. Seniks oli lennatud 35 000 kilomeetrit.

2. juulil startisid Earhart ja Noonan Laest, et suunduda 4113 km kaugusel olevale Howlandi saarele. Nende lennuki viimane asukoha teade tuli, kui Howlandini oli jäänud lennata 2800 km.

Kadunud lennuki ja inimeste otsinguid alustati rannavalvelaevaga, varsti liitusid otsingutega lähedalolevad mereväe laevad. Otsingud kestsid 19. juulini 1937, aga mingeid märke kadunud lennukist ega inimestest ei leitud. Tulutuks on jäänud ka kõik hilisemad otsingud.

5. jaanuaril 1939 tunnistati Earhart surnuks. 1991. aastal leiti Nikumaroro atollilt lennuki alumiiniumpaneel, mis arvatakse pärinevat Earharti lennukilt.