Taani teadlane: vanade roomlaste joogivesi oli tõsiselt mürgine, kuid mitte ainult plii tõttu

 (46)

Taani teadlane: vanade roomlaste joogivesi oli tõsiselt mürgine, kuid mitte ainult plii tõttu
Turistid Pompei varemete vahel. Reuters

Arheoloogid on kaua olnud seisukohal, et ehkki vanad roomlased ehitasid põhjalikke, keerulisi veevarustussüsteeme, siis torujuhtmeis voolav vesi oli mürgine. Kaua on arvatud, et vee tegi mürgiseks see, et torud olid pliist. Nüüd pakub üks Taani keemik, et impeeriumi elanike tervist kahjustas lisaks pliile veel ka sellest palju "kangem" element - poolmetall antimon.

ScienceDaily kirjutab, et niisuguse tagantjärele diagnoosi on pannud Lõuna-Taani ülikooli arheokeemia spetsialist Kaare Lund Rasmussen, kes analüüsis üht Pompeist pärit veetorufragmenti. See linn mattus teatavasti aastal 79 pKr meetritepaksuse tuhakihi alla, kui lähedal asuv tegevvulkaan Vesuuv purskama hakkas. Seetõttu püsis Pompei ja selles leiduv sajandeid puutumatuna.

Mürgine vesi päevast päeva

Juba ammu on arheoloogid uskunud, et roomlaste veetorud olid rahvatervise seisukohalt problemaatilised, kuna need olid pliist valmistatud. See raskemetall kuhjub kehas ja kahjustab lõpptulemusena närvisüsteemi ning organeid. Nii pole seisukohas, et roomlased jõid päevast päeva mürgist vett, iseenesest midagi uut. Mõned lennukamad teooriad on torudest lähtunud pliimürgituse toonud isegi välja kui põhjuse, miks Rooma impeerium alla käis ja lõpuks otsa sai.

Loe veel

Seotud lood:

Rasmussen toob aga pliimürgituse seisukohalt mängu uue argumendi: nimelt ütleb ta, et pliist toru, milles pidevalt vesi voolab, lubjastub kiiresti. Toru siseseinale tekkiv lubjakiht toimib omamoodi kaitsevahendina, tänu millele plii toru seintest joogivette ei jõua. Keemik ütleb, et pliiga mürgitasid vanad roomlased end vett juues vaid lühiajaliselt: siis, kui uued torud olid just paigaldatud ja siis, kui neid parasjagu remonditi. Muidugi on kaitsva lubjakihi tekke eelduseks see, et vees sisaldub piisavalt lupja. Vanade roomlaste argivees üldiselt sellest puudust polnud.

Pidev oksendamine ja kõhulahtisus

Rasmussen arvab nüüd pärast värskelt analüüsitud Pompeist pärit torujuppi, et palju tõsisem mürgine aine, mis Vana-Rooma veevärgi vees leidus, oli pärit teisest keemilisest elemendist, torumaterjalis pliiga segatud poolmetallist antimonist. Antimonimürgitus on pliimürgitusest palju akuutsem ja organismi reaktsioon sellele kiirem ja ägedam. Eriti tugevalt ärritab antimon seedeelundkonda, põhjustades oksendamist, kõhulahtisust ja seeläbi tõsist vedelikukaotust. Tõsisematel puhkudel võib antimon kahjustada neerusid ja maksa ning kõige täbaramal juhul põhjustada isegi infarkti.

Kõrge antimonisisaldusega Pompei torujupp, mida analüüsiti, oli tegelikult vaid üks tilluke fragment, mida Rasmussenil palus uurida ta prantslasest kolleeg professor Philippe Charlier. Taani teadlane rõhutab, et hetkel on massispektromeetrilise meetodiga analüüsitud vaid üht väga pisikest toruosa ning selleks, et täit pilti veeprobleemidest ette saada, on vaja palju põhjalikumaid ja laialdasemaid uuringuid.

Kuid selles, et Pompei joogivees oli murettekitavalt palju antimoni, mille kõrval plii kahjulik mõju palju väiksem oli, pole kahtlust. Samamoodi on kindel, et antimoni sisaldus oli Pompei joogivees kõrgem kui mujal impeeriumis, kuna elementi sisaldub vulkaanide lähedal põhjavees. Vesuuv, mis linnale aastal 79 kriipsu peale tõmbas, on Pompeist vähem kui kümne kilomeetri kaugusel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised