Skandaalsemaid juhtumeid, kuidas valimistulemusi on võltsitud

 (34)

Skandaalsemaid juhtumeid, kuidas valimistulemusi on võltsitud
Putin võib küll olla populaarne, aga Venemaal on valimiskomisjonid korduvalt ka sohiga vahele jäänud. Reuters / Scanpix

Valimisi on maailmas läbi viidud praktiliselt sama kaua kui riigivõimu üldse ajaloos tuntud. Valitud on valitsejaid, valitud on rahvaesindajaid, valitud on seda, kuidas riiki valitsema peaks. Kuid võim korrumpeerib ja võimul püsimiseks on valimistel sohki tehtud pea sama kaua kui üldse valimisi on peetud.

Eestis on olnud viimastel aastakümnetel skandaale pigem häälte ostmisega, kuigi otseseid võltsinguid on olnud võimatu tõestada, samas teame me väga hästi, et veel 30 aastat tagasi tegelesid kõik valimiskomisjonid protokollide moonutamisega, et iga hinna eest enam kui 99-protsendilisi tulemusi "kommunistide ja parteitute bloki" selja taga näidata. Sohi tegemise oskus on Eesti lähiajaloos selgelt olemas.

Üks ajaloo suurimaid valimissohke on teadaolevalt toimunud 1927. aasta presidendivalimistel Libeerias. Ilmneb, et ametlikus valijate registris oli sel ajal vaid 15 000 inimest, aga väidetavalt hääletas president Charles D. B. Kingi poolt koguni 243 000 ja vastu 9000 inimest. President oli sunnitud ameti maha panema, sest parlament hakkas teda juba tagandama.

Kes üldse kunagi valimiskomisjonides tööd teinud, teab ilmselt väga hästi, et numbrid peavad klappima. Esmalt loetakse kokku valimistel osalenute arv ja antud häälte arv, siis hakatakse kandidaadi poolt antud hääli lugema. Kui numbrid klapivad, on kõik korras, kui aga numbrid kokku ei lähe, peaks olema koheselt selge, et kuskil on tehtud viga. Kahtlust äratab valimine juba siis, kui osalenute arvu hakatakse kokku lööma alles pärast häälte lugemist, numbreid sobitama hakates.

Loe veel

Seotud lood:

NSV Liidus oli aga kohustuslik näidata võimude poolt kogu aeg peaaegu, (aga mitte kunagi täpselt) sajaprotsendilisi tulemusi. Reegliks oli number üle 99 protsendi. Kandideerida lubati vaid isikutel, keda kommunistlik partei lubas, edasine oli aga juba valimiskomisjonide töö võltsing lõpuni välja viia, ennekõike protokolle ilustades. Saddam Husseini Iraagis mindi veel kaugemale, valimiskomisjonid teatasid lausa 100-protsendilist toetust võimule, mis oli avalik vale.

Demokraatlikud ühiskonnad üritavad tagada võimalikult suurt läbipaistvust häälte lugemisel, ikka vaatlejaid kaasates, ehk kui riigis loetakse hääli vaid suletud uste taga ja rahvale esitletakse vaid lõplikke protokolle, on tõsine alus kahtlustada sohki. On küll riike, kus juba valimiskomisjonid koosnevad erinevate parteide esindajatest, kuid kui peaks juhtuma, et tervel komisjonil on soov valimistulemusi moonutada, ei pruugi see ka kunagi avalikuks tulla.

Valimissohki võib alustada juba ringkondade ja jaoskondade piiridega või valijate hulgaga manipuleerides, nähtusega, mida USA-s teatakse nimega gerrymandering. Valijaid mujalt juurde tuues on võimalik kohalike hääletajate eelistus pea peale keerata. Näiteks Malaisia, selleks, et moonutada valimiste tulemusi Sabahis, oli juba aastaid värvanud uusi kodanikke Filipiinidelt ja Indoneesiast, kuni skandaal 1999. aastal avalikuks sai.

Valimisi on üritatud segada osa valijarühmade tõrjumisega valimistelt või lausa avaliku hirmutamisega, nagu nähti viimati Kataloonia iseseisvusreferendumi ajal Hispaanias.

Valimistulemusi on üritatud moonutada ka kandidaatide valikul, kui osa nimekirju ei lubata valimistele, või terveid nimekirju hakati takkajärgi tühistama. Eriti nähtav oli see Tallinna linnavolikogu valimistel 1920. ja 1934. aastatel. Kommunistide ja vapside valimisvõidud lihtsalt tühistati. 1940. aastal aga, kui nõukogude okupatsioonivõim lavastas siin riigivolikogu valimisi, hakati igasuguseid valimisreegleid eirates vastaskandidaate tühistama, kuni vaid üks neist suutis valimispäevani vastu pidada. Ja seda kui mitu häält Jüri-Rajur Liivak tegelikult sai, me vist ei teagi.

Häälte ostmine toimub tavaliselt valimistel, mis laiemale valijaskonnale eriti korda ei lähe, kuid väiksemates kogukondades võib ka ostetud hääl juba valimistel muutuse tuua. Seda asja tunti laialdaselt juba 19. sajandil.

Jõud, kes on valijate lojaalsust ostnud, võib aga üritada kontrollida, et hääletaja on ka tegelikult oma raha eest hääle andnud, näiteks kasutades erineva värviga kirjutusvahendeid.

Avalik hääletamine võib olla otsene võimalus valijate eelistusi mõjutada. Näiteks kirjeldused valimistest 1950. aastate kirjaoskamatus Aafrikas viitavad sellele, et hääletajad pidid reastuma pikas järjekorras oma kandidaadi hääletuskasti juurde, ehk kogukond sai sisuliselt sundida kedagi "õigesti" hääletama.

Valijate registrite puudumine on võimaldanud valimisi võltsida ennekõike kolmandas maailmas. Libeeria 1927. aasta näide on küll ilmekas, kuid mitmete hiljuti sündinud uute riikide valimistel, nagu ka Afganistanis on kasutatud valija sõrme tinti kastmist, või siis käele templi löömist, et takistada sama isku korduvat hääletamist.

Alati pole aga võimalik seda kontrollida, ja näiteks Venemaal on korduvalt räägitud nn karussellist - valimiskomisjoni vaikival teadmisel saab sama isik käia jaoskonnna uksest sisse-välja, andes järjest hääli kellegi teise asemel. Kui sohk tuleb välja, on tegemist vaid konfliktiga komisjoni ja valija vahel, kes leiab oma nime tagant võõra allkirja, aga seda on alati võimalik inimlikuks eksituseks nimetada. Tavaliselt ju keegi valijate allkirju kontrollima ei hakka.

Häälte toppimine (ballot stuffing) tähistab olukorda, kus valija saab kuidagi mitu hääletussedelit ja topib neid korraga valimiskasti, või valimiskomisjon ise, võtab ette valijate poolt välja võtmata sedelid, täidab need ära ja topib päeva lõpuks hääletuskasti. Nagu märgitud, valijate allkirju on suhteliselt kerge võltsida. Kui ka numbrid klapivad, ei pruugi see sohk isegi välja tuua.

Sellist sohki on olnud põhjust kahtlustada eriti Venemaa valimistel. Põhja-Kaukaasias on nähtud lausa ridamisi kampaaniaid, kus inimesed, kes tegelikult valimas ei käinud, on hakanud end üle lugema ja näidanud, et hääletusaktiivsus oli tunduvalt madalam võimude väidetust. Samasugune kampaania korraldati augustis Venezuelas.

Häälte lugemisel on võimalik ka sihilikult valesti lugeda, kuigi vead lugemisel on nähtavasti paratamatud. Numbrite klappimine peaks vead kohe paljastama. Probleem on küll halvasti loetavate sedelitega ja nendega, mida võibolla liiga kergekäeliselt rikutuiks kuulutatakse.

Hääletusmasinad, on olnud kasutusel paljude kohtades Ameerikas ja ka Euroopas, ja nupuvajutus peaks jätma perforeeritud jälje paberkandjale. Näiteks Floridas 2000. aastal ilmnes, et masina hääl võis minna nihkesse või ei jätnud piisavalt loetavat jälge paberile. See oli küll peavalu häälte lugejaile, aga ei tähendanud tingimata sohki.

Elektroonilise hääletuse puhul on probleemiks aga ennekõike see, et sedeleid mitu korda üle lugeda pole võimalik. Pole küll otseselt teada, et häkkerid oleks suutnud kuskil valimistulemusi moonutada, aga vähemalt teoreetiline võimalus selliseks on olemas.

Igatahes just ajalooline kogemus võltsitud valimistega nii mujal maailmas kui ka meil, on toonud kaasa kindlate valijate registrite koostamise, pitseeritud hääletuskastid, templid hääletussedelitele, eraldatud hääletuskabiinid, avaliku häältelugemise, jms sellised turvanõuded, sest kuigi meil võib olla ebatavaliselt kõrge usaldus valimiskomisjonide töö suhtes, peab kontrollitavus säilima.

Ukrainas tõi avalik valimistulemuste moonutamine teatavasti 2004. aastal lausa revolutsiooni kaela.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised