Saksa Bundeswehri kogemus ja õppetunnid Eestile ehk sõjaajaloo õpetamisest ja uurimisest

 (7)

Saksa Bundeswehri kogemus ja õppetunnid Eestile ehk sõjaajaloo õpetamisest ja uurimisest
Leopard 2 A5 tankid. Foto: Bundeswehr

Saksa sõjateoreetikute ja -praktikute välja töötatud põhimõtted kanduvad tänapäeva sõjapidamisse ja sobituvad meie kaitseväe tegevusruumi. Millist rolli aga mängib sõjaajalugu kui teaduslik distsipliin tänapäeva Saksamaal ja mida kasulikku oleks meil sellest õppida?

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2016

Sõjaajaloo tundides KVÜÕA-s võetakse läbi teiste klassikute kõrvalt silmapaistvaid Saksa sõjandusteoreetikuid nagu Carl von Clausewitz ja Albert von Schlieffen. Manööversõjapidamise näidete juures tehakse taktikalised otsustusmängud kindral Erwin Rommeli ja kindral-feldmarssal Erich von Mansteini Teises maailmasõjas juhitud sõjalistest operatsioonidest. Saksa sõjaajalooline kogemus on oluline meie sõjalises hariduses, eriti strateegilise mõtlemise arendamisel ja taktikaliste ülesannete lahendamisel.

Sõdurilinn Potsdam

Berliinist umbes 35 km kaugusel asuvat Potsdami ei valitud sõjaajaloo keskuse paiknemiseks sugugi juhuslikult. Kunagine Preisi kuningate pealinn on tuntud 18. ja 19. sajandi arhitektuuri poolest. Linna pärliks võib pidada kuulsa kuninga ja väejuhi Friedrich Suure tuntud residentsi Sanssoucid. Saksa liberaalset mõtlejat Alexander von Humboldti ei võlunud väikse linna rohelus ega Sanssouci suurejoonelisus. Ta nimetas 1854. aastal Potsdami halliks sõdurilinnaks.

Loe veel

Seotud lood:

Kui Friedrichi ajal majutati sõdurid linnakodanike majadesse, siis hilisemal ajal ehitati Potsdamis suure infrastruktuuriga garnisonilinn. Selles paiknesid Preisi kaardiväe kuulsad „pikad poisid“, Saksa keisriarmee, Reichswehri, Wehrmachti, kommunistliku Saksamaa natsionaalne rahvuslik armee (NVA), Nõukogude armee ja lõpuks ka Bundeswehri väeosad. Sõdurite pidev viibimine Potsdami garnisonis kujundas selle linna arhitektuuri, argipäeva elu ja pikka ajaloolist traditsiooni. Sellest võib eeldada, et sõjaajaloo keskuse asukohaks sobib Potsdam suurepäraselt.

Potsdamiga seotud oluliseks sündmuseks peetakse Cecilienhofi palees 1945. aasta suvel toimunud kuulsat konverentsi, kus võitjariigid leppisid kokku Saksamaa tulevikus. Kaunis palee Cecilienhof ehitati Wilhelm II korraldusel tema poja, troonipärija kroonprints Wilhelmi ja tema abikaasa jaoks. Teine kauni fassaadiga Potsdami palee on lumivalge Villa Ingenheim. See kuulus kunagi samuti Hohenzollernite dünastiale, nüüd paikneb siin Bundeswehri sõjaajaloo ja sotsiaalteaduste keskus. Villa peahoones asuvad töökabinetid ja klassid, endises teenrite majas – ohvitseride kantiin. Keiser Wilhelm II poja prints Eitel Friedrich von Preussenile kunagi kuulunud hobusemaneežist sai nüüdseks moodne sõjaajaloo konverentsikeskus ja hobusetallidest hästi varustatud raamatukogu. Villat ümbritseb kõrge aed ja väravas annab külalistele au valvesõdur.

Bundeswehri sõjaajaloo keskuse arengust

Bundeswehri sõjaajaloo ja sotsiaalteaduste keskus (edaspidi ZMSBw) loodi 2013. aastal Bundeswehri sõjaajaloo uurimisameti (edaspidi MGFA) ja Bundeswehri sotsiaalteaduste instituudi liitmisel. Nii jätkavad Bundeswehri sõjaajaloolased endise sõjaajaloo uurimisameti traditsioone. Sõjaajaloo amet kutsuti ellu poolteist aastat pärast Bundeswehri loomist 1. jaanuaril 1957. aastal. Esimeseks paiknemiskohaks sai Ulmi linn Baden-Württembergi liidumaal Lääne-Saksamaal, kuid juba aasta pärast kolisid sõjaajaloolased Freiburgi, kus asub ka Saksa sõjaarhiiv. 1993. aastal kolisid Bundeswehri sõjaajaloolased tänapäeva residentsi – Villa Ingenheimi Potsdamis, kus varem tegutses Ida-Saksamaa sõjaajaloo instituut.

MGFA arengu 1957. aastast jagatakse tinglikult neljaks etapiks: selle tekkimine, konsolideerimine, ülesannete laiendamine ja integreerimine. Tekkimisfaasil moodustas sõjaajaloo amet omapärase silla sõjaväe ja [ajaloo-]teaduse vahel ja töötas välja distsipliini teaduslikud uurimismeetodid. Konsolideerimisfaasis keskendus 1970. aastatel amet sõjaajalooteadusliku töö tulemuste publitseerimisele, mis olid suunatud laiemale avalikkusele ning puudutasid Saksa sõjaajaloo ülitundlikke teemasid. Kolmandas arengufaasis laiendas 1980. aastatel amet tegevusala Bundeswehri ajaloo uurimisele, avalikustamisele ja ajalooõpetusele sõjaväes. Lõpuks tähendas viimases arengufaasis toimunud integreerimine üsna keerulist integreerimisprotsessi NVA-ga kahe Saksamaa ühinemise järel.

Sõjaajaloo distsipliini arengu suundumusi

Sõjaajaloo institutsionaalne uurimine hakkab kuju võtma alates kuulsast kindral Gerhard von Scharnhorstist, kelle initsiatiivil asuti 19. sajandi teisel veerandil uurima 1806. aasta Preisi armee katastroofi Napoleoni vastu peetud sõjas. Scharnhorsti mõtte järgi pidi lähima sõjaajaloo uurimine looma kontseptsiooni ja andma sõjalise juhtimise soovitusi. Sõjalisi operatsioone uuriva ajaloo meetodit toetas ka sõjandusklassik Clausewitz. Sõjaajaloo uurimine pidi olema tolle aja ettekujutuste järgi tihedalt lõimitud taktikaõppega ja olema sõjandusele rakendatava praktilise tähendusega. Selline mõtteviis kinnistus sõjaajaloo osakonna loomisel kindralstaabi juures.

19. sajandi teine pool on oluline Saksa sõjaajaloo distsipliini arengus, mil ametlikud sõjaväemundris sõjaajaloolased kahtlesid tsiviilõppejõudude võimekuses ja õiguses uurida ning õpetada sõjaajalugu. Vastupidi seadsid tsiviilõppejõud kahtluse alla sõjaväelastest ajaloolaste teaduslikku kompetentsi. Seda klassikaliseks peetud vastuolu lahendust tuntakse kui professor Hans Delbrücki kaasust, kus ta tõestas ajaloolis-kriitilise meetodi vajadust sõjaajaloo uurimises ja õpetamises. Delbrücki meetodi järgi ei seisne sõjaajalugu üksnes sõjaliste operatsioonide analüüsimisel, vaid hõlmab poliitiliste, majanduslike, kultuursete ja teiste mõjutuste käsitlust militaarajaloos. Delbrücki pakutud lahenduse võtsid sõjaajaloolased aastakümneid hiljem meetodina üle.

Natsi-Saksamaal muutus sõjaajalugu apologeetlikuks ja politiseerituks, mis jättis negatiivse hinnangu distsipliinile veel pikalt pärast Teise maailmasõja lõppu. Kui pärast 1918. aastat kandis Saksa sõjaajalugu tugevat Kriegsgeschichte (sõdade ajalugu, operatsioonide kirjeldust) pitserit, siis oli seda tunda ka pärast 1954. aastat. Endised Saksa kõrged ohvitserid tegid põhjaliku analüüsi möödunud sõja võitjariikide tellimusel. Sõjalisi operatsioone kirjeldava ja analüüsiva meetodi valis ka kommunistliku Ida-Saksamaa sõjaajaloo instituut, mille eesotsas oli 6. armeed Stalingradi lahingus juhtinud ja Punaarmeele end sõjavangi andnud kindral-feldmarssal Friedrich Paulus.

Esialgu tegeles ka Bundeswehri sõjaajaloo amet Kriegsgeschichte ehk sõjaliste operatsioonide ajalooga, mil uuriti ennekõike Saksa armee kogemust maailmasõdades ja enne seda. Kuid üsna varsti jõuti arusaamale, et sõjaajalugu on midagi enamat kui pelgalt operatsioonide kirjeldamine. Sellele lisandus vajadus käsitleda sõjaajaloo sündmused poliitiliste, majanduslike, juriidiliste, kultuuriliste ja teiste aspektide uurimisel ja õpetamisel ühise kontseptsiooni baasil.

Sõjaajaloo uurimine ja õpetamine Bundeswehris

Sõjaajaloo ühiseks aluseks said nn sisemise juhtimise (Innere Führung) põhimõtted, nendest tähtsamad – sõduri mõiste kui kodanik sõjaväevormis, sõjaväe integreerimine riiki ja ühiskonda, selle tähtsamate väärtuste kandumine sõjaväkke (demokraatia) ning käsu piirid ja seaduslikkus. Sõjaajaloo õpetamine sõjaväes pidi edaspidi toetama sisemise juhtimise põhimõtteid ja tegema seda tihedas seoses teiste sotsiaalteaduste ja sõjaõigusega. Eesmärgi parema täitmise nimel eelistatakse nüüdseks õpetamismeetodina õppijakeskset seminari vormi, kus kõik õppurid saavad avaldada oma arvamust.

Sõjaajalugu õpetatakse mitmel tasandil, mil sihtgrupiks on sõdurid, allohvitserid, sõjakoolide kadetid ja teenistuses olevad ohvitserid. Kuna sõduritele peavad ajalugu õpetama ohvitserid, pööratakse üsna suurt tähelepanu tulevaste ohvitseride ajalooõpetusele ja nende teadmiste täiendamisele teenistuse ajal. Õppejõududele abiks koostati sõjaajaloo keskuses õpikut kolmes osas – kadettidele ja taskuformaadis lühendatud versioon õppuritele – tulevastele veeblitele. Sõjakoolis sõjaajaloo õpetamisele eraldatakse maksimaalselt 90 kontakttundi, mille viivad läbi sõjaajaloo õppejõud kindla ainekava alusel ja selleks ettevalmistatud õpikute kaasabil. Kõik sõjaajalugu õpetavad õppejõud on üldjuhul doktorid ja akadeemiliselt tunnustatud ajaloolased nii sõjaväelaste kui ka tsiviilõppejõudude seast.

Sõjaajaloo keskuse struktuur ja ülesanded

Sõjaajaloo keskuse juht on kogenud ohvitser ja ajaloolane kolonel dr Hans-Hubertus Mack. Ta juhtis varem jäägripataljoni ja külastas isegi Eestit. Keskuse teaduslik juht on professor dr Michael Epkenhans, kes täidab tsiviilteadlasena keskuse juhi asetäitja rolli. Keskus on jagatud neljaks osakonnaks, milleks on juhtimis-, haridus-, uurimis- ja välisoperatsiooniosakond.

Uurimisosakonda kuuluvad militaarsotsioloogia, riigikaitsepoliitika, sõjaajaloo (enne 1945. a) ja sõjaajaloo (pärast 1945. a) õppetoolid. Uurimisosakonna peamised probleemivaldkonnad on militaarajalugu kahest maailmasõjast ja külmast sõjast, eriti Ida-Saksa relvajõud ja tema liitlased. Eraldi uurimisteema on bundesveeri ajalugu, mis peaks tugevdama tänapäeva Saksa sõjaväe sisemist sidet teadvustatud traditsioonide ja ajaloolise hariduse kaudu. Ajaloolise hariduse edendamiseks väeosades pakutakse sõjaväelastele militaarajalugu populariseerivat ajakirja Militärgeschichte, mida levitatakse väeosades ja raamatukogudes. Teaduslike publikatsioonide avaldamiseks militaarajaloo valdkonnas antakse välja ajalooteaduslikku ajakirja Militärgeschichtliche Zeitschrift.

Kui uurimisosakond teeb teaduslikku tööd, siis haridusosakond tegeleb ajalooõpetuse korraldamisega. Keskuses läbivad koolitusi sõjakoolides töötavad ajalooõppejõud ja ohvitserid. Nagu varem öeldud, õpetatakse sõjaajalugu kui sotsiaalset distsipliini lõimitult teiste sotsiaalteadustega, milleks on muu hulgas militaarsotsioloogia ja sõjaõigus. Ühine kontseptsioon militaarajaloo õpetamisel on Bundeswehris välja töötatud sisemise juhtimise põhimõte, mil teenistuses sõjaväelast tuleb kasvatada kui vormis kodanikku, kes jagab ühiskonna ja riigi demokraatlike väärtusi. Innere Führung’ist mõjutatuna asetatakse tänapäeva Saksa militaarajaloo uurimise fookus inimesele sõjaväeteenistuses ja temaga sõjaajaloos toimunud muutustele. Haridusosakonna üks oluline ülesanne on sõjaajaloo õpetamise metoodiliste lahenduste välja töötamine ja rakendamine. Teisisõnu tegeleb osakond muu hulgas sõjaajaloo didaktika küsimustega.

Välisoperatsioonide osakonna peamine ülesanne on valmistada õppematerjale sõjalistele operatsioonile suunduvale Bundeswehri üksustele: käsitlused operatsiooniala sihtriikidest ja uurida sõjalistest operatsioonidest osa võtnud Bundeswehri üksuste sõjalist kogemust. Osakonnas ilmusid mitu põhjalikku raamatut – nn sõjalis-kultuursed teejuhid Afganistanist, Bosniast, Kongost ja teistest sõjakolletest, mis on abiks missioonidele suundunud paljudele sõjaväelastele.

Juhtimisosakonna funktsioon on tagada keskuse töö. Selle osakonna üks oluline allorganisatsioon on keskuse raamatukogu, mis sisaldab 260 000 köidet erialast kirjandust eri keeltes, kaasa arvatud mõned teavikud eesti keeles. Raamatukogu personal on igati vastutulelik ja lahke ning õppimisvõimalused raamatukogus on laiad ja tingimused teaduslikuks tööks militaarajaloos suurepärased.

Sõjaajalugu vs. militaarajalugu?

Sõjaväelaste ja sõjaajaloolaste suhted Bundeswehris ei saanud kohe koostööstaadiumisse, sest sellele eelnes 1960. aastatel toimunud üpris pikk kontseptuaalne debatt. Sõjaajaloo kui distsipliini esimene küsimus – mida üldse mõista sõjaajaloo all – sai tõeliseks proovikiviks. Ühest küljest taotlesid sõjaväelased sõjaajaloo positivistlikku iseloomu ehk praktilist väljundit, mida oleks võinud rakendada teenistuses või operatsioonide planeerimises. Sellisel juhul kaotaks sõjaajalugu, nagu seda oli ka varasemal ajal, teadusliku sisu. Konkreetse operatsiooni analüüs sisaldas minevikus üldjuhul vaid kirjeldavaid subjektiivseid hinnanguid, mille kohta polnud konkreetseid meetodeid. Seetõttu said sellise uurimuse tulemused teaduse mõttes tihti kaheldavaks. Teisest küljest kaotas militaristlikku laadi sõjaajalugu ajalooteadlaste autoriteeti, mistõttu osutus keeruliseks kaasata teaduslikku uurimistöösse sõjaajaloolistel teemadel tsiviilõppejõude ja -teadureid. Sellest tulenes juba varem mainitud klassikaline konflikt, mil sõjaväelaste arvates polnud „tsivilistidel“ õigust õpetada ega uurida sõjaajalugu, sest neil justkui puudus erialane kompetents.

Üldiselt peab mõistma sõjaajaloo operatsioonide või lahingute analüüsil, et tänapäeva mõistete ja sõjandusterminoloogia kaasabil ei ole võimalik tõepäraselt rekonstrueerida mineviku sõjasündmuseid. Varem mainitud Delbrück näitas, et universaalset konstantset strateegiat, mida saaks rakendada ükskõik mis ajaloolisel etapil, pole olemas. Strateegia sõltub alati konkreetse olukorra poliitilistest oludest, mis on alati muutlikud. Pealegi erineb 18. sajandil tekkinud arusaam strateegiast olulisel määral tänapäeva mõistest. Operatsioonikunst kujunes välja üldse Esimese maailmasõja ajal. See tähendab, et Periclese strateegiat ei saa adekvaatselt kirjeldada Friedrich Suure strateegia mõiste kaasabil ilma kaasneva poliitilise analüüsita.

Tänapäeva Saksamaal pakkusid lahendust ajaloolise haridusega akadeemiliselt tunnustatud sõjaajaloo ameti sõjaajaloolased, kes panid sõjaajaloo distsipliini aluseks ajalookriitilise meetodi. Sõjaajaloo (Kriegsgeschichte) asemel pandi aluse laiemale käsitlusele militaarajaloo (Militärgeschichte) raames. Militaarajaloo uurimisteemade spekter ei puudutanud niivõrd faktipõhist sõjaliste operatsioonide käigu kirjeldust, vaid laia valikut teemasid nagu sõjaline mõtlemine, vägede logistiline toetus, väike sõda, vägede juhtimine kõikidel tasanditel, poliitilised, kultuurised ja majanduslikud mõjutused sõjanduse arengule jne.

Militaarajaloo keskseks punktiks sai seega inimene. Seda mitte juhuslikult, sest veel Clausewitz tõdes, et sõda ei kuulu kunstide ja teaduste valdkonda, vaid ühiskondliku elu valdkonda. Sellest tuleneb militaarajaloo sotsiaalne suundumus, mille ülesanne on uurida inimest minevikus toimunud sõdades, sõjaväelase kui inimese otsuseid, käitumist, mõjutusi ja muutusi. Siia kuuluvad nii mikro- (taktikalisel) kui ka makrotasandil (strateegilisel tasandil) küsimused, alates üksiksõduri kogemusest kuni üksuste juhtimiseni kui ka sõjanduse arengu üldisi trende. Selles mõttes kattub militaarajaloo olemus ajalooteadusliku sotsiaalse fookusega inimese uuringutele. Teisisõnu kuulutati militaarajalugu sotsiaalteaduste hulka kuuluvaks.

Saavutades põhimõttelise konsensuse militaarajaloo tähendusest ja ülesannetest, asuti publitseerima teaduslikke uurimusi distsipliinist. Sõjaajaloos toimunud muutused selle interdistsiplinaarsuse mõttes ning teaduslike meetodite eelistamine pelgalt kutsehariduse nõuetele tegid sõja- või täpsemalt militaarajaloost Saksamaal teaduslikku distsipliini, mis ei täitnud ainult Bundeswehri teadus-kasvatuslikke vajadusi sisemise juhtimise mõttes, vaid sai sillaks militaar- ja tsiviilmaailma vahele. Seda nimetatakse Saksamaal militaarajaloo teaduslikuks emantsipeerimiseks.

Õppetunnid Eesti kaitseväele

Paraku jäävad diskussioonid sõjaajaloo käsitluse üle tänapäeva Eestis Delbrücki ajastusse, mil seatakse kahtluse alla tsiviilteadlaste moraalset ja professionaalset õigust uurida ja õpetada sõjaajalugu. Selles võib samuti näha klassikalist olukorda Ameerika sõjasotsioloog Samuel Huntingtoni järgi, mil traditsionaalne ohvitserkond mõõdab liikmeid sõjaväelise professionaalsuse kaudu, justkui annavad formaalne sõjaline haridus, teenistuslik staaž ja sõjaline auaste vaidlematut kompetentsi uurida sõda. Seejuures jääb aga puudu teaduslikust kompetentsist. Klassikalisest dilemmast tuleb leida klassikalised vastused selle tee juba läbi teinud sakslaste järgi.

Lähtudes Saksa kogemusest sõjaajaloo õpetamisel ja uurimisel peab tõdema, et Eestis pole veel ühiselt mõistetavat ja aktsepteeritavat sõjaajaloo mõistet. Üks oluline samm siinkohal oleks defineerida sõjateadust ning määrata selle sisu täiendavaid distsipliinid. Lähtudes aga sellest, et ajalooteadus uurib inimest ajas ning meenutades Clauswitzi, kes mõistis sõda kui sotsiaalset nähtus, võib kaaluda keskenduda sõjaajaloo uurimustes relvaga inimese uurimisele ajas. Siia peaksid kuuluma nii käitumuslikud kui ka kogemuslikud aspektid, olgu nendeks sõjaline juhtimine ja mõtlemine. See tähendab, et oleks tarvis laiendada sõdasid käsitleva sõjaajalugu kompleksseid sõjalisi nähtuseid uurivaks militaarajalooks.

PS: Soovin tänada Bundeswehri sõjaajaloo ja sotsiaalteaduste keskust ning eriti ooberstleitnant dr Thomas Vogelit minu uurimisreisi suurepärase korraldamise eest.

Kasutatud kirjandus

  • Carl von Clausewitz, Sõjast. KVÜÕA, Tartu, 2004.
  • Hans Delbrück, Delbrück’s Modern Military History. University of Nebraska Press, 1997.
  • Jutta Nowosadtko, Krieg, Gewalt und Ordnung. Einführung in die Militärgeschichte. Edition Discor, Tübingen, 2002.
  • Martin Rink (Hrsg.), 50 Jahre Militärgeschichtliches Forschungsamt. Be.bra Wissenschaft Verlag, Potsdam, 2007.
  • Klaus-Jürgen Bremm, Hans-Hubertus Mack, Martin Rink (Hrsg.), Entschieden für Frieden. 50 Jahre Bundeswehr 1955 bis 2005. Rombach Verlag, Berlin, 2005.
  • Angelika Dörfler-Dierken, „Ambiguity Tolerance and the Concept of „Innere Führung“, – ENDC Proceedings, Volume 17, 2013, pp. 121–134.
  • Claus Freiherr von Rosen, „Sõdimisvõimelise sõduri tähendusest Wolf Graf von Baudissini järgi“, – Claus Freiherr von Rosen, Sõjateadlane (Estonian Journal of Military Studies), Volume 1, 2016, pp. 216–235.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised