Toona pidid inimesed endal hinge sees hoidmiseks leidlikud olema, mis võis tähendada nii kanalisatsioonist väärisesemete otsimist kui sõna otsese mõttes väljaheidete parseldamist.

Julgaharjuskid

Ehkki nende ametimeeste nimetus inglise keeles (pure finders — sõna-sõnalt „puhta-leidjad“) kõlab üsna ontlikult, oli nende tööks koerajulkade korjamine Londoni tänavatelt ja müümine parkaleile, kes kasutasid neid naha töötlemise juures. Koerasõnnikut nimetati „puhtaks“, kuna selle abil puhastati nahka ja muudeti seda vetruvamaks.

Victoria ajastul oli nahk kõrges hinnas, kuna sellest valmistati nii päitseid hobuste jaoks kui ka kingi, saapaid ja kotte inimestele; samuti köideti raamatuid nahka. Julgaharjuskid käisid mööda tänavaid, kus liikus palju hulkuvaid koeri, kogudes koerajulki spetsiaalsetesse kaanega ämbritesse ja müües nende sisu hiljem parkalitele.

Mõned julgakorjajad kandsid ühes käes musta värvi kinnast, teised aga töötasid sellise kaitsevahendita, kuna leidsid, et kinnast on keerulisem pesta kui käsi.

Solgisõelujad

Victoria-aegse Londoni tänavate all laius hiiglaslik ja ülekoormatud kanalisatsioonisüsteem, mis uhtus nii hästi-halvasti, kui suutis, minema rahvarikka metropoli elanike elutegevuse jääke ja muid heitmeid.

Heitmete sõelujad (ingl toshers) teenisid elatist pimedates reoveetunnelites, kus nad sõelusid vedelaid heitmeid, üritades leida kanalisatsiooni pudenenud väärtasju.

See oli äärmiselt ohtlik töö — surmavaks võisid osutuda kanalisatsioonisoppidesse ajuti kogunevad toksilised gaasid, aga ka sageli kokku varisevad tunnelid ise. Kanalisatsioon kubises rottidest ja vaesed solgisõelujad ei võinud kunagi täpselt teada, millal nende läheduses avaneb mõni lüüs ja sellest tulvav reovesi nad enda alla uputab.

Taoliste ohtude tõttu töötasid solgisõelujad reeglina salguti. Nende n-ö vormiriietus, mille juurde kuulusid puldanriidest püksid, arvukate suurte taskutega põlled leidude mahutamseks ja rinnale rihmadega kinnitatud laternad, oli juba kaugelt äratuntav.

Lisaks kandis enamik neist kaasas pika varrega kõblast inimroojakuhilate läbiotsimiseks ja ka selleks, et pimeduses komistades paremini tasakaalu säilitada.

1840. aastal keelati loata kanalisatsioonitunnelitesse sisenemine, mis tähendas, et solgisõelujad pidid seadusesilma vältimiseks töötama öösiti või varahommikuti. Hoolimata haisvatest ja ohtlikest töötingimustest kujutas heitmete seast väärtuslike esemete otsimine endast paljudele töölisklassi esindajatele tulusat teenistusallikat.

Laibavargad

19. sajandi algupoolel oli arstiteaduskondadel ja anatoomiauurijatel oma töös lubatud kasutada vaid surma mõistetud kurjategijate laipu. Meditsiini-õppeasutused maksid heas seisukorras surnukehade eest korralikku raha, mistõttu paljud ettevõtlikud tegelased nägid teenimisvõimalust hiljuti surnud kaaskodanike haudade röövimises.

Probleem kujunes ajapikku nii tõsiseks, et vastsurnute pereliikmed pidasid hauaröövlite hirmus vajalikuks lähedaste kalmudel valvet pidada.

Taolise räpase äri õõvastavateks meistriteks kujunesid William Burke ja William Hare, kes arvatakse aastatel 1827–1828 kahe peale mõrvanuvat vähemalt 16 õnnetut inimest.

Roimarid meelitasid ohvreid oma võõrastemajja, jootsid neile ohtralt alkohoolseid jooke ja seejärel lämmatasid nad surnuks, nii et laibad säilisid piisavalt heas seisukorras seni, kuni ettevõtjad Edinburgh’i ülikooli arstiteaduskonnalt surnukehade eest makstava summa kätte olid saanud.

Pärast nende mõrvade ilmsikstulekut 1832. aastal kehtestatud anatoomiaseadus (ingl The Anatomy Act) aitas viimaks teha lõpu hauaröövlite jubedale ärile, tehes surnukehad arstidele ja anatoomiauurijatele kättesaadavamaks ja võimaldades inimestel annetada oma maine keha pärast surma teaduse edendamiseks.

Tikuvalmistajad

Victoria ajastul valmistati tikke puupilbastest, mille otsad kasteti valgesse fosforisse — äärmiselt toksilisse kemikaali.

Toona olid tikuvalmistajateks peamiselt teismelised tütarlapsed, kes olid sunnitud töötama kohutavates tingimustes, sageli 12−16 tundi ööpäevas ainult põgusate puhkepausidega.

Tüdrukud pidid einestama oma töökohtadel, mis tähendas, et toksiline fosfor sattus nende toidu sisse. Selle tagajärjel ilmnesid mõnedel tikuvabrikutes töötanud tüdrukutel kohutavad tervisehäired, sh lõualuu-põletikud (ingl phossy jaw — „fosforlõugsus“), mis moonutasid nende nägusid kohutaval moel.