Põnevaid leide: mida paljastavad meile Vilniuses kiriku alt leitud 23 muumiat?

 (5)

Põnevaid leide: mida paljastavad meile Vilniuses kiriku alt leitud 23 muumiat?
Vilniuses asuv Leedu Dominikaani Pühavaimu kirik (Foto: Wikimedia Commons / Alma Pater)

Surnukambris ühe Vilniuse kiriku all on mitme sajandi vältel hoiustatud sadu inimluustikke. 23 inimjäänuste-komplekti erinevad teistest aga oluliselt: nende luud on kaetud lihaga, neil on seljas korralikud rõivad ja isegi elundid surnukehade sees on terviklikuna säilinud.

Tutvu ka Vilniuse ülikooli töögrupi poolt avaldatud teadustööga.

Tegemist on muumiatega, kelle saladusi on teadlased viie aasta vältel pärast nende avastamist põhjalikult uurinud, et mõista, millistes tingimustes elasid ja milliste haiguste käes kannatasid 17., 18. ja 19. sajandi inimesed.

Surnukamber keset pealinna

Vilniuse südames paiknev Leedu Dominikaani Pühavaimu kirik kujutab endast hilisbarokk-arhitektuuri silmatorkavat meistriteost. Selle maapealsest osast allpool peitub aga midagi märksa süngemat…

Kiriku sisemuses asub altar, mis on tõstetud suure puust platvormi peale, kus inimesed saavad põlvitada ja palvetada. Altari all asub kivist trepp, mis on nii kitsas, et sellel saab korraga astuda vaid üks inimene. Uurijad võrdlevad seda sissepääsuga salakoopasse — astmed viivad pimedasse ja tolmusesse allmaailma.

Surnukehadega täidetud kambrite labürinti valvab mustast rauast värav. Muiste kõrgus siin inimkehaosadest püramiid ja seinu katsid maast laeni ulatuvad riiulid, millele olid samuti laotatud surnukehade osad.

Loe veel

Seotud lood:

Suurema osa vältel teadaolevast ajaloost säilisid laibad rikkumatutena: jahe temperatuur ja allmaakambri hea ventilatsioon soodustasid nende iseeneslikku mumifitseerumist.

Ehkki sajandite vältel, mil linna vallutasid küll Napoleon, küll natsid, häiriti surnute rahu korduvalt, tõi drastilise muutuse muumiate saatusesse kaasa siiski Leedu okupeerimine Nõukogude Liidu poolt.

Kriminalistika-teadlane Juozas Albinas Markulis oli esimene, kes 1960. aastatel muumiaid uurima hakkas. Teda huvitas, kas 17., 18. ja 19. sajandist pärinevate surnukehade hulka võib olla sattunud II maailmasõja ohvreid.

(Huvitaval kombel ei mäleta leedulased dr Markulist mitte niivõrd teadlasena, kui endise salaluure-ametnikuna, kes Leedu vastupanuliikumise juhi rolli etendades läkitas teisi võitlejaid Nõukogude jõustamisorganite lõugade vahele.)

Dr Markulis ja tema tudengid Vilniuse ülikoolist tuvastasid surnukambris 500 surnukeha, millest umbes 200 olid mumifitseerunud. 1962. aastal inspekteerisid krüpti valitsusametnikud, kes käskisid muumiad klaasi taha kapseldada kartuses, et haigustekitajaid kandvad laibad võivad esile kutsuda epideemia.

Peagi püstitatigi klaasist sein, mis aga takistas õhu liikumist, muutis keskkonna liiga niiskeks ja pani muumiad kõdunema. Dr Markulis üritas neid päästa, kuid Nõukogude Leedu valitsuse kõrvad jäid tema palvetele kurdiks. Peagi suleti kambrid ja käigud täielikult ning nende uurimine katkes, kuni antropoloogid 2004. aastal surnukambri uuesti avasid.

Aastatel 2008–2011 tegeldi muumiate uurimise ja surnukambrist välja toimetamisega. 1987. aastal surnud dr Markulise uuritud kahesajast terviklikust muumiast oli järele jäänud 23 rikkumatut eksemplari.

Täiskasvanute muumiad. Foto: A. Urbanavčius / The Lithuanian Mummy Project

Muumiad: meditsiinilised mõistatused

2011. aastast alates Vilniuse muumiaid uurinud Itaalia antropoloog dr Dario Piombino-Mascali leidis mitmel neist märke hambakaariesest ja igemehaigustest, nagu ka artriidist ja luude väärarengutest.

Terviseprobleemide paremaks kaardistamiseks tegi dr Piombino-Mascali seitsmest kõige paremini säilinud muumiast kompuutertomogrammid.

Ühel ülekaalulisel mehel esines artriit selgroos, vaagnaluus ja mõlemas põlves, ta keha paremal küljel oli murdunud üks ribi ning suurenenud oli ka kilpnääre, mille põhjuseks võis olla hõõtsik.

Ühe ülekaalulise naise alaseljast leidis teadlane healoomulise kasvaja. Mõlemal kirjeldatud surnukehal olid ummistunud arterid — terviseprobleem, mida enamasti seostatakse nüüdisaegse toiduvalikuga.

Uurijad läkitasid 17. sajandil mumifitseerunud lapse surnukehast kogutud proove kolleegile Kanadas, kes avastas jälgi kunagi kogu maailmas hulgaliselt elusid nõudnud rõugeviirusest. Viiruse genoomijärjestuse analüüs aitab uurijail senisest paremini mõista surmava taudi päritolu.

„Surnukehal polnud ühtegi märki rõugetesse nakatumisest, mistõttu oli rõugeviiruse tuvastamine tõeliselt üllatav,“ märkis dr Piombino-Mascaliga koostööd teinud Kanada McMasteri ülikooli muistse DNA keskuse bioloog Ana Duggan. „Nüüd on meie käsutuses seni kõige vanem täielik rõugeviiruse genoom.“

Duggani osutusel on muistne DNA aidanud visandada rõuge-epideemia kulgu. Egiptusest, Hiinast ja Indiast pärinevad teated annavad mõista, et rõugenakkus on inimkonda kimbutanud juba tuhandeid aastaid.

17. sajandist pärineva viiruseliini kõrvutamisel nüüdisaegsete rõugeproovidega leiti, et mõlemal tõveliinil pidi olema ühine eelvorm, mis ilmutas end millalgi aastatel 1530–1654. Tulemused viitavad seega võimalusele, et kõige tapvamat sorti rõuged võisid areneda seni oletatust märksa hiljem.

Dr Piombino-Mascali märkis, et mitmel kiriku surnukambrist leitud muumial esines ateroskleroosi ja tuberkuloosi. See avastus annab mõista, et 18. ja 19. sajandi Vilniuses kimbutasid ka kõrgemate ühiskonnaklasside esindajaid kroonilised tervisehädad, muu hulgas sellised, mis seonduvad ebatervisliku toitumisega.

Dr Piombino-Mascali arvates on kogu loo juures kõige tähtsam siiski see, et viimaks saavad muumiad oma loo n-ö ära rääkida.

„Tollest surnukambrist on läbi käinud paljud Vilniuse ajaloos olulised isikud,“ rääkis dr Piombino-Mascali. „Nüüd on see viimaks aga linnale tagasi antud. Need lood kuuluvad Leedule ja eriti Leedu rahvale.“

Tutvu ka Vilniuse ülikooli töögrupi poolt avaldatud teadustööga.

Alaealiste muumiad. Foto: A. Urbanavčius / The Lithuanian Mummy Project
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised