Põhja-Korea õppetund: kuidas jõukas ja viljakas maa vaesuse ja nälja piirile viia

 (210)

Põhja-Korea õppetund: kuidas jõukas ja viljakas maa vaesuse ja nälja piirile viia
Majanduslikku puudujääki peab tasakaalustama sõduri rivisamm. AFP / Scanpix

Veel 1970. aastateni olid kaks Koread elatustasemelt peaaegu võrdsed. Põhja-Koread pidas üleval oma materiaalse abiga NSV Liit, Lõuna-Korea polnud aga veel oma tiigrihüpet alustanud. Täna kuuleme pigem teateid, kuidas näljahädas inimesed Põhja-Koreas mulda ja rohuliblesid söövat, Lõuna-Korea on aga tõusnud kõige jõukamate riikide hulka maailmas.

Mis siis toimunud on? Esimene vastus on kommunism - eksperiment ühiskonna ja majandusega, mis ilusatest unistustest vaatamata toonud kõikjal kaasa vaid majandusliku krahhi, kui näiteks meenutada hiiglaslikke näljahädasid nii NSV Liidus, Hiinas, Kambodžas, Vietnamis, Põhja-Koreas jm.

Korea poolsaare põhjaosa jäi punaarmee okupatsiooni alla 1945. aastal, 1948. aastal loodi sealsetel aladel Korea Rahvademokraatlik Vabariik, toona Stalini usaldusmehe Kim Ir-Seni (ehk Kim Il-sungi) juhtimisel. Vormiliselt pidi olema kommunism küll tuleviku ideaalne riigikord, aga tegelikult selle suunas ju ei liigutudki, pigem sündisid totalitaarsed režiimid, mis arvamusvabadust ja majanduslikku ettevõtlust igal võimalusel maha surusid.

Siis, kui Lõuna-Korea oma nn tiigrihüppega maailma suurte tööstusriikide hulka trügis (majanduskasv ajavahemikus 1962-1989 oli keskmiselt kaheksa protsenti aastas, vaid kahe majanduslangusega aastal 1980 (kui Lähis-Ida naftakriis tipu saavutas) ja 1998 (nn Aasia majanduskrahhi ajal), isegi 2008. aasta üleilmsest krahhist tuli riik välja vaid pisut stagneeruva majandusega), näitas Põhja-Korea aga vastupidist suunda.

Loe veel

Seotud lood:

Lõuna-Korea "tiigrihüppe" majanduskasv

Wikimedia commons

Kimi režiim Põhja-Koreas takerdus eneseimetlusse ja isikukultusesse, mis kestab siiani. Põhja-Korea tegi läbi ka mitu riigipankrotti 1980. aastatel, rahvusvaheline võlakoorem aga kasvas järjest, 1986. aasta kolmelt miljardilt dollarilt 2012. aasta 20 miljardini, enamikus Moskva, Pekingi ja Tokyo ees. Nn juche-ideoloogia (otsetõlkes "ise toime tuleku") kuulutamine riigi arengu aluseks 1982. aastal tõi kaasa paraku selle, et riik kapseldus oma vaesusesse ja ressursside puudusesse.

NSV Liidu kokkuvarisemise järel langes ka Moskva rahaline toetus ära, edaspidi on üritatud tugineda Hiinale, aga kui Kim Ir-sen 1994. aastal suri, kukkus Põhja-Korea majandus järsult kokku, järgneva ligemale 50-protsendise majanduslangusega. Riik, mis veel sada aastat varem oli jõukas põllumajandusmaa, oli langenud kommunismieksperimendi tulemusel näljahätta, milles suri arvatavalt 3,5 miljonit elanikku, tipuga aastal 1997. Riik ise muidugi sellist suremust siiani ei tunnista.

Nälg sundis ka 2000. aastate alguses otsima pingelõdvendust Lõuna-Koreaga, kui toiduabi nimel oldi ajutiselt isegi valmis tuumarelvaprogrammi peatama, ja ameeriklased hakkasid seal ka tuumaelektrijaama ehitama, et pinget maha võtta.

Kuid Põhja-Korea, mille juhtkond polnud valmis tegelikult ühtki lubadust lõpuni täitma, taganes kokkulepetest peagi. Juche-ideoloogia kohustas oma ressurssidega toime tulema, 2008. aastal oli riik aga oma toiduvajadusest suuteline ise ära täitma vaid poole. Nälg oli lausa ideoloogiline kohustus.

Seda süvendas veel järgmise despoodi Kim Jon-ili "armee ennekõike" ehk Songun-poliitika, mis võttis reserve ära tavaelanikelt ja eelisvarustas sõjaväge. Linnade elanikud olid ka selgelt paremini varustatud, maapiirkondade näljahäda oli aga palju lihtsam välismaailma eest varjata.

Päriselt ilma välissuheteta ikkagi ei saa. Mullu läks ligemale 40 protsenti kogu riigi ekspordist kivisöekoormatena Hiinasse. Rahvusvahelisest toiduabist sõltub Põhja-Korea siiani, sest kolhoosikord (ehk riiklikult suunatav kooperatiivindus) lihtsalt ei ole efektiivne. Musta turu majandust pole olnud võimalik ohjeldada, kuigi 2009. aasta rahareformiga võttis riik just plaanimajandusest väljuva majanduse likvideerimiseks elanikelt säästud käest.

2013. aastal teatas küll riik, et lõpuks suudab põhitoiduainetega ennast ise ära varustada, aga ilmselgelt ruttas faktidest ette. Toiduaineid on ikka kindlam hankida mustalt turult.

Jaekaubandus on riigi kontrolli all, aga letid on tühjad või kehvakvaliteetse kaubaga kaetud. Potjomkinlus on küll levinuid ja kui näidatakse, kuidas üks pood riigis kaupa täis on, on tegemist pigem vaid "seltsimeestele" kättesaadava lavastusega.

Pangandus on kaotanud tarbijate usalduse, Hiina katkestas 2013. aastal ka kõik piiriülesed ülekanded Põhja-Koreast. Hiina-Korea piiri aga täiesti suletuna hoida ka ei õnnestu.

Põhja-Korea on kroonilises energiakriisis, energiatarbimine on 21. sajandil püsinud allpool 1970. aastate taset. Enamik tööstustoodangu suursaavutused ja plaaniületused on aga propagandistlikud väljamõeldised. Riik küll toodab ka ise autosid ja busse, aga tänavad on liiklusest üsna tühjad.

Majanduskasv, nii palju, kui seda üldse mõõta võimalik, on 21. sajandil kõikunud pluss 3,8 ja miinus 1,2 protsendi vahel. Majandusteaduses tähistab seda just sõna stagnatsioon. Nälga ehk inimesed ei sure, aga kõhtu täis ka ei saa. 70 protsenti elanikkonnast sõltub täielikult riiklikust jaekaubandusest, elanikule mõeldud toidunorm on aga vägagi napp.

http://www.tradingeconomics.com

Läänemaailma tooteid on aga Põhja-Koreasse jõudmas illgeaalselt Hiina kaudu, ning kohalikud võimud pole ka sellele trendile pidurit panna suutnud. Majanduse liberaliseerimisest on vara rääkida, aga vähemalt osa riiklikust toodangust on pandud lõpuks vabasse müüki. Riiklik varustusvõrk võtab omale kuni poole tehaste toodangust. Põllumeestel võeti aga ka mullu kõik ülejääk käest, et neil poleks midagi turul müüa.

Juche on küll paraku vastandiks jätkusuutlikule majandusele, aga eks ühiskond püüab toime tulla ja ennast reguleerida ka kõige absurdsema riigikorra all.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised