Piltdowni inimene

Üks kuulsamaid pettusi ehk hoax'e oli nn "Piltdowni inimene", Briti amatöörarheoloogi Charles Dawsoni (1864-1916) 1912. aastal maailmale esitletud fossiil, mida nimetati puuduvaks vaheastmeks ahvi ja inimese evolutsioonis. Esialgu üritati tõestada, et leitud luud olid 500 000 aastat vanad ja seega anti sellele inimlasele ka liiginimi Eoanthropus dawsoni.

Kahtlus tekkis juba sellest, et leid tehti Inglismaal, kaugel inimlaste algkodust Aafrikast, kuid aastakümneid lähtus inimevolutsiooni uurimine nende koljutükkide tõttu täielikult valedest faktidest. 1953. aastal suudeti lõplikult tõestada, et Piltdowni inimese lõualuuna esitati kaasaegse ahvi valgendatud lõualuud ja ilmnes, et tegemist oli juba algselt sihiliku pettusega, kuigi on alust arvata, et selles oli süüdi Dawson ainuisikuliselt.

Nebraska inimene

1924. aasta ajakiri Science esitles enneolematut leidu - hammast, mis pidi tõestama, et Põhja-Ameerikas, eriti Nebraskas võis kunagi elada lausa kohalik suurte ahvlaste liik. Farmer, kes hamba leidis, lihtsalt oletas, et see võiks olla ahvi hammas, edasine meediamüra juba väljus täielikult kontrolli alt. Nebraska "ahvist" sai juba Nebraska "koopainimene," samas kui kreatsionistid vaidlustasid leiu üldse (ja neil oli sel korral ka täielikult õigus).

Mingit puuduvat lüli ahvi ja inimese vahele ei leitud ka sealt, sest hammas osutus lõpuks hoopis metsiku nabasea - pekaari väljasurnud alamliigi hambaks. Pettus tõestati aastaks 1927.

Archaeoraptor

Suur sensatsioon tehti teatavaks National Geographicu pressikonverentsil 1999, aastal, kui esitleti väidetavat Hiinas leitud vahelüli dionsauruste ja lindude vahel. Fossiilseid jäänuseid olevat 1997. aastast mustal turul müüdud ja hiljem illegaalselt Ameerikasse toimetatud, mis tekitas pealegi õigusliku tüli Hiinaga. Blandingis Utah's asuv eraalgatuslik dinosaurusemuuseum leidis ka eksperte, kes hakkasid seda puuduvat lüli tõestama, kuigi peagi selgus, et tegemist oli kombineeritud skeletiga, teisti öeldes avaliku pettusega.

Küll on hiljem leitud ka tegelikke vaheastmeid dinosauruste ja lindude vahel, ehk ideena ta väga vale ei olnudki. Ilmneb tõesti, et pardid pärinevad dinosaurustest.

Cardiffi hiiglane

1868. aastal oli keegi George Hull lasknud valmistada kipsist kuju, mis pidi kujutama kolme meetri pikkust hiiglast, kes väidetavalt olla elanud New Yorgi osariigis, kus siis lavastati selle fossiili "leidmine" 1869. aastal.

Teadlased ei uskunud seda üldse, kuid avalikkus ja meedia neelas selle pettuse alla, seda enam, et evolutsionistide ja kreatsionistide vaidlus jätkus vihaselt ja Hull oli meelega tahtnud testida, kui kaugele pimeusklikud inimesed konksu allaneelamisega lähevad. Võltsing paljastus juba aastal 1870.

Aljošenka

Pärinedes Venemaalt, aastast 1996, on eriti alternatiivmeedias levinud legend, kuidas keegi vanem eideke olevat väidetavalt Uuralites leidnud kummalise imiku jäänused, piirkonnas, kus on kunagi testitud ka tuumarelvi. Mingeid asitõendeid, peale ähmaste fotode pole säilinud, kuid eriti UFO-usklike jaoks oli see "veenev" tõend tulnukate külaskäigust Maale.

Veenev on küll see, et tegemist oli sihiliku võltsinguga algusest peale, koos väljamõeldistega selle DNA-testide kohta.

Võltskärbes merevaigus

Fannia scalaris ehk nn peldikukärbes on reaalselt eksisteeriv kärbseliik, kuigi millalgi 19. sajandil oli ühele Briti kollektsionäärile müüdud selline kärbes merevaiku aheldatuna, mis siis 1922. aastal jõudis juba Briti loodusajaloo muuseumi kogudesse.

1993. aastal lähemal uurimisel avastati merevaigutükil jälgi kahe poole kokku liimimisest, ehk kärbes oli pistetud merevaigu sisse palju uuemal ajal, kui väideti.

Muidugi, ka merevaigu tekkimise ajal on palju putukaid tegelikult lõksu jäänud:

Amphicoelias fragillimus

Ka praegu esitleb terve rida allikaid seda suurima dinosaurusena maailmas, kuna vaid ühe luu järgi oli võimalik arvutada selle pikkuseks 60 meetrit. Seda leidu on esitletud esmalt aastal 1878, kuid mitte keegi ei tea, mis luust hiljem sai. Ükski muuseum seda leidu omaks pole tunnistanud.

Teadaolevad suurimad dinosaurused, mida tegelikult leitud on, on kaks korda väiksemad sellest.

Piluxy jõe jäljed

Dinosaurused hukkusid umbes 65 miljonit aastat tagasi. Inimlased ilmusid evolutsiooni tulemusel Maa peale ligemale kolm miljonit aastat tagasi. Kuid Piluxy jõe ääres Texases leiti väidetavad iidsed jalajäljed, kus paistaks, nagu dinosaurus oleks astunud inimese jalajälje sisse.

Dateerida on seda leidu raske, kuid mingit põhjust ühe jalajälje järgi inimeste evolutsiooni 20 korda kaugemasse ajalukku viia küll ei ole. Ilmselt keegi on halba nalja teinud, või on disnosaurus ise kuidagi imeliku jälje tekitanud.

Fidži merineitsi

Millalgi 1842. aastal sattus tsirkuseomaniku P.T. Barnumi valdusse väidetava ehtsa merineitsi mumifitseerunud laip. Seda esitleti tsirkuse ringreisidel, kuni ta lõpuks hävines väidetavalt põlengus. Esimesena jõudis see kuivanud jäänus küll juba 1822. aastal laevakapten Samuel Barrett Edesi kätte, kes "ehtsa merineitsi" muumia eest makstava raha leidmiseks oli valmis oma laeva tühjaks varastama. Kohalikud meremehed olid väitnud, et püüdsid selle Fidži vetest.

Tegelikult oli küll osavalt kokku õmmeldud noore ahvi ülakeha ja kala keha tagumine pool, millega valmis ülakehast karvane, alakehast soomustega, suu pärani lahti võltsing. Merineitsi muumiaid müüdi sel ajal rohkemgi, ükski neist polnud ehtne.

Kensingtoni ruunikivi

Üks rootslasest immigrant, nimega Olof Ohman olevat väidetavalt 1989. aastal leidnud USA-s Minnesotas 14. sajandist (aastast 1362) pärineva 92-kilogrammise rootsikeelse kirjaga ruunikivi, mis võinuks nagu tõestada, et rootslased möllasid USA sisemaal juba ammu enne Kolumbuse mereretki. Paraku keel, milles ruunitähtedega kivil kirjutatud oli, oli kaasaegne rootsi keel, mitte selline, mida 14. sajandil kõneldi.

Faktid viitavad sellele, et Ohman ise toksis kivile kirjad sisse.

Kristallpealuu

Neid on muuseumitesse jõudnud mitmeid. Kuulsaim kristallpealuudest on nn Mitchell-Hedgesi pealuu, ehk kristallist kolju, mida üks seikleja, nimega Anna Le Guillon Mitchell-Hedges (elas 1907-2007) väitis olevat leidnud koos oma kasuisa Frederick Albert Mitchell-Hedgesiga 1924. aastal, kaevamistel Belize'is maiade Lubaantuni templist.

Briti muuseumi kataloog märgib kristallpealuu algupära kohta: "ilmselt Euroopas valmistatud, 19. sajandist, igatahes mitte Kolumbuse-eelsest ajast."

Pärsia printsess

2000. aastal ilmus Pakistanis välja üks mees, kes üritas 11 miljoni dollari eest maha müüa väidetava Pärsia printsessi muumiat. Balutšistanist leitud muumia sattus riigi sekkumise tõttu küll Pakistani muuseumi, kuid lähema uurimise järel maeti 2008. aastal uuesti maha.

Ilmnes nimelt, et noor naine, vanuses 21-25 oli millalgi 1996. aasta paiku sõiduki alla jäädes hukkunud ja seejärel mumifitseerunud. Kirst oli küll 250 aastat vana.