Peaminister oli pisarais: Singapur iseseisvus täna 52 aastat tagasi vastu tahtmist
Kui üldiselt käib riigi iseseisvumisega kaasas elanike üleüldine juubeldamine, pidustused ja vabanemistunne, siis Singapur sai iseseisevaks olukorras, kus nad seda üleüldse ei soovinud. Tänaseks majanduslikult edukas linnriik hääletati nimelt 9. augustil 1965 Malaisia koosseisust välja.
Kaugemasse ajalukku minnes: eurooplased hakkasid Kagu-Aasiasse Malai arhipelaagi imbuma alates 16. sajandist. Sellest perioodist kuni 19. sajandini võeti piirkond tasapisi vana maailma koloniaaljõudude poolt üle. Esimesteks tulijateks olid tänase Malaisia Melaka osariigi aladel aastal 1509 kanda kinnitanud portugallased. Neile järgnesid hollandlased, kellega portugallased ülemvõimu pärast kemplema hakkasid. Saabusid ka britid, aga nemad olid algul sealkandis suhteliselt väikesed tegijad.
Laevad sõitsid oopiumilastiga
Aastal 1818 leidis Sumatra saarel asuva Suurbritannia Bencooleni koloonia kindralkuberner Sir Stamford Raffles aga, et just Suurbritanniast peaks Hollandi asemel saama piirkonna tähtsaim jõud. Põhjuseks oli see, et piirkonnast läks läbi India-Hiina kaubatee, mille üks olulisemaid veetavaid artikleid oli oopium suunaga Hiinast brittide alluvuses olnud Indiasse. Hollandlased kas ei lubanud Malai saarestikust läbi minevatel laevadel oma sadamaisse saabuda või siis väänasid brittidele kaela rängad maksud. Seetõttu otsustas Raffles, et brittidel on vaja Malaka väina (see eraldab Sumatrat Malaka poolsaarest) kaldale oma sadam ehitada.
Saare valitsejaks oli alguses hollandlaste käpikust sultan, ent tänu mahhinatsioonidele ja poliitilistele vangerdustele õnnestus brittidel siiski luba sadama ehituseks saada. Aastal 1826 oli saar juba brittide oma, koloonia kasvas jõudsalt ja sadama tähtsus suurenes ning Teise maailmasõja eel ehitati sinna ka võimsad sõjalised kindlustused. Singapuri nimetati lausa Aasia Gibraltariks.
Briti armee suurim häving läbi aegade
Teise maailmasõja päevil hakkasid jaapanlased alates 1941. aasta detsembrist Singapuri kui Briti impeeriumi osa igapäevaselt pommitama. Sellele järgnes Jaapani maismaarünnak mööda Malaka poolsaart Singapuri suunas. Mandri ja saare vaheline tamm lasti küll kaitse-eesmärgil õhku, kuid jaapanlased sõudsid paatidega üle Johore väina ja Singapur kapituleerus Jaapani ees veebruaris 1942, misjärel umbes 130 000 India, Austraalia ja Briti sõdurit vangilaagritesse viidi. Singapuri langemine oli läbi ajaloo suurim alistumine, mille puhul alistuvaid vägesid juhtisid Suurbritannia väed.
Pärast Jaapani kapituleerimist Teises maailmasõjas 15. augustil 1945 puhkes Singapuris kaos – vägivald ja rüüstamine olid üsna tavalised. Ent juba kuu hiljem seadsid britid jälle oma administratsiooni sisse, kuigi taristust palju järel polnud.
Brittide alistumine sõjapäevil kahandas singapurlaste silmis kuningriigi mainet väga tugevalt ning kohalikku päritolu rahva seas tekkis iseseisvusliikumine. 1948. aasta suvel pärast valimisi hakkasid Malaka poolsaarel möllama kommunistlikud mässulised, kes olid koloniaalvõimu suhtes mõistagi eriti kriitilised. Kuna britid kehtestasid vastusena üsna radikaalsed meetmed, jäi rahumeelse iseseisvumise protsess seisma.
Alates aastast 1955 sai Singapur siiski järk-järgult iseseisvamaks ning aastail 1959-63 kehtis juba omavalitsuskord. Peaministriks sai Cambridge`is õppinud noor jurist Lee Kuan Yew, kes oli People`s Action Party ehk PAP juht.
PAP juhtkonna seisukoht oli, et Singapuri tulevik on seotud 1948. aastal Malaka poolsaarele loodud Malai Föderatsiooniga (seda on 1952. aastal ENSV-s ilmunud brošüüris "Malaia" nimetatud ka Malaia Föderatsiooniks) ja nendega ühinemine on igati vajalik. Partei kommunistlik tiib oli liitumisele tugevasti vastu, kuna kartis oma mõjuvõimu kadumist seetõttu, et riigi suurim partei nimega UMNO (United Malays National Organisation) oli kindlalt antikommunistlik ja PAP punased arvasid, et nood võivad nende oma partei kommunismivastastega nende vastu pöörduda. Ka UMNO juhid olid ühinemise osas skeptilised, kuna nad ei usaldanud omakorda jälle PAP-t tervikuna. Aastal 1961 laskis kommunistist PAP minister Ong Eng Guan parteist jalga. Kardeti, et selle tulemusena võib Lee valitsus kukkuda. Ka UMNO mõistis, et kommunistid võivad kõik üle võtta ja muutis liitumise osas meelt.
9. juulil 1963 kirjutasid Malai Föderatsiooni, Singapuri, Brunei ja Briti territooriumite - Põhja-Borneo ja Sarawaki - esindajad ühinemisdokumendile alla. Augusti lõpus sai Singapur Briti impeeriumist täielikult iseseisvaks ja 16. septembril loodi Malaisia. Singapurist sai selle osariik.
Liit oli ebakindel
Liit oli aga algusest peale savijalgadel. 1963. aastal Singapuris toimunud valimistest võttis osa ka üks UMNO kohalik haru, ehkki partei oli varem PAPile lubanud, et nad riigipoliitikas esialgu kaasa ei löö. PAP ja UMNO vahelised sidemed muutusid kehvadeks. Kaasnesid ka rassipõhised pinged: Singapuri hiina päritolu enamus tundis end diskrimineerituna, kui malailastest elanikele Malaisia põhiseaduses eriprivileege lubati. Rahvuselt malailased tundsid jälle, et PAP teeb neile liiga.
Lisaks kuhjusid välispinged – naaberriigi Indoneesia president Sukarno kuulutas Malaisia vastu välja nn. „vastasseisu“ ja alustas mõningast sõjategevust, visates Singapurile isegi paar pommi. Puhkesid rassipõhised rahutused, nende seast kõige hullem algas 1964. aasta juuli lõpul, kui hukkus 22 inimest ja 454 sai vigastada. Lisaks veel majanduslikud probleemid: Kuala Lumpur pani Hiina panga Singapuri haru kinni kartuses, et nood süüdistavad kommuniste. UMNO liidrid kartsid, et Singapuri majanduslik tugevus tõmbab fookuse pealinnalt Kuala Lumpurilt ära ja nõudsid, et PAP juht Lee Kuan Yew kinni pandaks.
Üleüldiste pingete ja segaduse taustal otsustas Malaisia peaminister Tunku Abdul Rahman edasise verevalamise vältimiseks Singapuri Malaisia koosseisust välja visata. 9. augusti hommikul 1965 hääletaski Malaisia parlament häältega 126-0 Singapuri liidust välja. Pisarais Lee Kuaw Yen ilmus pressikonverentsile ja teatas teleülekandes, et tema jaoks on see suure meeleheite päev. „Uskusin kogu oma täiskasvanuelu ühinemise kasulikusse ja kahe territooriumi ühtsusse,“ ütles ta.
Singapurist sai seejärel vabariik, mille esimene president oli Yusof bin Ishak.
Rahvusvaheline üldsus oli riigi tuleviku osas skeptiline ja ka singapurlased ise nägid edasist tumedais värvides - rääkimata olematutest maavaradest ja kõrgest töötusest polnud äsjatekkinud riigil isegi omaenda joogiveevarusid.
Suund kõrgtehnoloogiale tõi edu
Alates industrialiseerumisest 1960ndatel ja keskendumisest kõrgtehnoloogia tootmisele 1970ndatel hakkas riiki saatma majandusedu. Singapuri sadama tähtsus kasvas oluliselt, lennukifirmat Singapore Airlines hakati arendama sihiga see tõeliselt suurte tegijate sekka viia. Tänaseks on Singapur hinnangute järgi maailma avatuima majandusega riik, ühtlasi äritegevuse osas kõige soosivam maa maailmas ja selle sisemajanduse koguprodukt on maailma arvestuses kolmandal kohal.
Tõsi, isikuvabaduste ja meedia vabaduse osas on Singapuri näitajad teistsugused. Lisaks sellele, et kriitikud nimetavad riiki valitsusviisilt autokraatiaks, paigutus see pressivabaduse osas näiteks maailma riikide seas 175 riigist 153. kohale (2015). Poliitilise ja isikuvabaduse skaalal skooris riik seitsmepallisel skaalal ülemöödunud aastal 4 punkti, mis tähendab hinnangut „osaliselt vaba“. Surmanuhtlus poomise läbi on jõus ja Singapur on ka Amnesty Internationali teatel üks usinamaid võllasaatjaid, kui nende hulka elanikega võrrelda. Lisaks nuheldakse kurjategijaid kepihoopidega. Tulemusena on jõukas linnriigis kord karm ja kuritegevus madal ning linnapilt roheline ja prügivaba.
