17. sajandil peeti vastamata armastust ohtlikuks haiguseks, mis halvimal juhul võis haigestunu tappa, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Prantsuse arst Jacques Ferrand jäi huviga kuulama, kui üks noor tudeng 1604. aastal tema juurde konsultatsioonile saabus. Patsiendi nägu oli ilmetu, nahk kollaka varjundiga ja silmad sissevajunud. „Kõik tundub nii lootusetu ja rõõmutu,“ ohkas noor mees. „Magada ka enam ei saa.“

Ferrand otsustas mõõta patsiendi pulssi, kuid sel ajal, kui arst noorsandi käest kinni hoides tema südamelööke luges, avanes uks ja sisse astus arsti teenijatüdruk.

Patsiendi pulss kiirenes järsult ja noore mehe nägu muutis värvi. Kollakas näonahk algul kahvatas ning seejärel värvus noor mees näost punaseks. Kuigi tudengi huuled liikusid, ei tulnud tema suust ühtki sõna, otsekui ta oleks kõnevõime kaotanud.

Patsiendi reaktsioon teenijatüdruku ilmumisele andis Ferrandile kiiresti aimu, millega võib tegu olla. Noormees kannatas kardetud armutõve käes – ja see tähendas, et tema elu oli ohus.

Ferrand hakkas esitama suunavaid küsimusi ja patsient tunnistaski, et ihaldab üht tüdrukut. Paraku ei saavat nad kunagi abielluda, sest tüdruk on madalamast seisusest kui noormees. Noorhärra teadis, et madalamast seisusest tüdrukuga abiellumine ei tulnud kõne alla ning see teadmine tegi poisi nii haigeks, et ta oli isegi verd oksendanud.

„Veri šokeeris noort meest ja veenis teda minu nõuandeid kuulda võtma,“ kirjutas Ferrand 1610. aastal avaldatud traktaadis „Traicte de l’essence et guerison de l’amour ou de la melancholie erotique„ (ee „Armastuse haigus ja erootiline melanhoolia“).

Noormehe haiguse kulg ja ka talle pandud diagnoos polnud 17. sajandil sugugi haruldased. Armuvalud tabasid toona suuremat osa Euroopa ülemklassist ning armastuse haigust peeti hemorroidide ja paisete kõrval enesestmõistetavaks meditsiiniliseks probleemiks, mida tuli ravida kõigi arstide käsutuses olevate vahenditega. Vastasel juhul võis sellesse tõppe surra.

Ettekujutus armastusest kui haigusest pärineb antiikajast. Antiikaja arstiteaduse viimane suur esindaja Galenos (u 129– 200 pKr) kirjeldas armutõbe kui inimese keha haiguslikku seisundit, mil keha nelja mahla – vere, lima, kollase ja musta sapi – segus on koostisosade vahekord tasakaalust välja läinud. Nelja mahla teooria oli välja töötanud Hippokrates.

Raviks oli vaja mahlade tasakaal kehas taastada ning seda tehti peamiselt aadrilaskmise teel. Ravi otstarbel veenist või arterist vere välja laskmine oli universaalne võte, mida kasutati peaaegu kõigi vaevuste puhul, sealhulgas ka armutõve vastu.

Arstide huvi selle haiguse suhtes jätkus ka pärast Rooma riigi langemist.

„Armastus, mida ka eros’eks nimetatakse, on haigus, mis tabab aju,“ kirjutas benediktiini munk Constantinus Africanus 11. sajandil.

„Armastuse põhjustab teinekord ka loomulik vajadus saada kogunenud liigsed vedelikud kehast välja. Haigestunul põhjustab tõbi mõtisklusi ja muretsemist selle üle, kuidas ta saaks endale seda, mida nii väga ihaldab,“ märkis munk.

Jacques Ferrandi eluajal 17. sajandil tuginesid arstid antiikaja teooriatele neljast kehamahlast ja aadrilaskmisest.

Ferrand kirjutab oma raamatus, et aadrit tuli lasta kolm kuni neli korda aastas. Meestel tuli aadrilaskmise jaoks teha lõige südame lähedale, s.o vasakusse käsivarde. Naistel lasti aadrit säärtel olevate veresoonte kaudu.

Väljalastava vere kogus olenes Ferrandi järgi põhiliselt patsien­di füüsisest: „Kui inimese kehatemperatuur on normis, ta on tugeva kehaehitusega ega ole liiga kõhn, siis võib lisaks aadrit lasta.“

Loe armastuse vastastest ravivõtetest lähemalt augustikuu Imelisest Ajaloost!