Naised viisid nöörkeraamika Eesti kaudu Rootsi

Nöörkeraamika kultuuri kuuluvate savipottide valmistamise kunst jõudis umbes 3000. aasta paiku eKr Soome ja Eestisse Soome lahe ida­kalda aladelt ning liikus siit edasi Rootsi.

Keraamikaoskusi levitasid naised, kes õppisid potte valmistama oma sünnikohas, ent rändasid abielludes lääne poole ning viljelesid seal kodus õpitud oskusi, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Teadlasi on pikka aega vaevanud ­küsi­mus, kas nn nöörkeraamika kultuuri perioodi (aastail 2900–2350 eKr) ise­loomustanud nöörijäljenditega savinõud levisid ühest kohast teise kaubandus­suhete ­käigus või migreerusid hoopis nende ­valmistajad.

Sellele küsimusele vastuse leidmiseks analüüsis teadlaste rahvus­vaheline rühm, kuhu kuulus ka Tartu ülikooli arheoloog Aivar Kriiska, 24 leiukohast ­Eestist, Soomest ja Rootsist avastatud nöörkeraamika näiteid.

Poti­kildude savi koostist ja struktuuri uuriti erinevate meetoditega ning tuvastati, mil­lise ­piirkonna savist on potid valmistatud. Sel moel tehti kindlaks vähemalt viis nöör­keraamika valmistamise piirkonda Soomes, Eestis ja Rootsis.

Nende keraamika­keskuste vahel käis aktiivne kaubandus ja potivahetus, näiteks liikusid potid Soomest Häme piirkonnast edasi piki Soome rannikut ja ka Eestisse.

Kui Rootsi teadlased arvasid varem, et nöörkeraamika kultuur jõudis Rootsi lõunast, siis nüüdse uuringu kohaselt saabusid nii nöörkeraamika potid kui ka neid valmistanud inimesed Rootsi Soomest ja Eestist.

Ülemerekontaktid olid kahe­poolsed: Rootsis tehtud potid liikusid ka tagasi Soome ja Eestisse.

Savipottide valmistamine oli naiste töö ning naised vahetasid abielludes ka elu­paika. Seega usuvad teadlased, et just naised tõid nöörkeraamika kultuuri esmalt Soome lahe idapoolsetelt aladelt Soome ja Eestisse ning viisid siit edasi Rootsi.

Uues elukohas hakkasid naised potte ­valmistama kohalikust savist, kuid segasid sellesse kodukohast kaasa toodud pottide kilde. Selle eesmärk võis olla kodukandiga sümboolse ja emotsionaalse sideme säilitamine, kuid nüüd annab see teadlastele hoopis võimaluse jälgida potimeistrite tee­konda.

Uurimus ilmus märtsis ajakirjas Journal of Archaeological Science.