Mida kirjutas üks kuulsamaid Eestist pärit teadlasi Karl Ernst von Baer iseendast

 (7)

Mida kirjutas üks kuulsamaid Eestist pärit teadlasi Karl Ernst von Baer iseendast
Wikipedia

Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud ja seal doktoritööd kaitsnud Karl Ernst von Baer (1792–1876) oli väga mitmekülgne teadlane – embrüoloog, etnograaf, antropoloog, geograaf ja bioloog, paljude riikide teaduste akadeemiate liige ning rõngussi ja inimese munaraku esimene kirjeldaja maailmas. 1864. aastal tähistati pidulikult tema 50-aastast doktorijuubelit ja anti välja raamat "Teateid härra salanõuniku dr. Karl Ernst von Baeri elu ja kirjatööde kohta, edastatud tema enda poolt" kuhu ta Eestimaa rüütelkonna palvel oli kirja pannud ülestähendused oma elust, haridusloost ja kirjatöödest.

Lapsepõlv enne kooliminekut

Kuigi ma tulin ilmale Piibe mõisas, pole mu esimesed mälestused pärit mitte sealt, vaid Virumaalt, Lasila mõisast, kus mu teadvus ärkas.
Lasila mõisa omanik, mu isa vanem vend Karl oli juba pikemat aega abielus Coburgist pärit paruness Kannega, abielu jäi aga lastetuks. Kuna mu isa perele oli osaks saanud rikkalik abieluõnn, millele ei paistnud veel niipea lõppu tulevat, onule ja onunaisele aga meeldisid lapsed väga, siis tegi onu mu isale ettepaneku jagada lapsed vennalikult omavahel. Selle kokkuleppe järgi saadeti mind emapiimast võõrutamise järel koos veidi vanema venna Friedrichiga Lasilasse, kus meid kasvatati nagu oma lapsi. Mu vend suri üsna pea pärast sinnakolimist, nii et ma ei tea temast muud kui seda, mis mulle on räägitud. Seda rohkem hoolitses minu eest heasüdamlik ja heatahtlik tädi, kes oli niivõrd fond of children, et iga rõõmus lapsenägu tõi tema palgele rõõmupisarad. Nõnda tundis ta rõõmu ka minu vallatustest ja kaitses mind isegi siis, kui olin liiga üleannetu. Nii mulle näib, sest ma mäletan ikka, et tema juuresolekul muutusin ma alati jutukamaks. Onu oli tõsimeelsem; talle tundus vahel, et olen ülearu jutukas, ning ta hirmutas mind, et kui ma nii palju lobisen, siis kuluvad huuled ära ja pärast jäävadki mul hambad paistma. See tekitas mu elu esimese muretunde; aga kui ma siis kõikide külaliste puhul hoolega vaatasin, kas neil on huuled kulunud, ega näinud ühtegi sellist, siis leidsin peagi, et nii suur see oht nüüd ka olla ei saa. Üldiselt oli mu onu peamiseks kasvatuspõhimõtteks, et lapsed peavad sõna kuulama. Traditsiooniliselt on see põhimõte olnud meil veel rangem ja kasvatuse juurde kuulus ka ihunuhtluse jagamine. Ma ei tea öelda, kas Jean-Jacques Rousseau põhimõtted on meil juba mõju avaldanud, kuid kasvatusmeetodid on küll paljuski muutunud. Onu minuga eriti palju ei tegelenud. Ta oli osav meisterdaja, ta joonistas ja maalis akvarelle päris kenasti, ka talvepäevadel võttis ta ette mitmesuguseid muid töid. Klaasijat ta oma mõisasse ei kutsunud, sest kõik klaasimistööd tegi ta ise ära. Talle meeldis ka hööveldada ja tisleritööd teha. Mäletan, et kord tegi ta naisele paari elegantseid kingi ja teine kord maalis ta ühele suurrätile troopilise maastiku koos palmipuuga; see virgutas mu fantaasiat. Selliste tööde, eriti käsitööde puhul meeldis talle, et ma tema juures olen ja teda väikestviisi aitan. Kord, kui olin viie- või kuueaastane, vigastasin höövliga sügavalt parema käe väikest sõrme, millest on praegugi veel arm järel, justkui kinnitus, et mind võib arvata hööveldanute kilda.

Loe veel

Seotud lood:

Onul oli mõningaid omapäraseid jooni, mis tegid temast peaaegu et veidriku. Pärast kooli lõpetamist saadeti ta minu isaga möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel Saksamaale Erlangeni ülikooli ja Bayreuthi õukonda. Kui minu isa õppis juurat, tahtis tema vanem vend pühendada ennast siinse aadelkonna varem üsna üldise tava kohaselt sõjakunstile. Oma isa varajase surma tõttu oli ta iseseisvusega harjunud, ent tegevteenistusse siiski ei astunud. Seda enam paelusid teda aga sõjanduse üksikasjad. Ta meisterdas papptelkidest väikese sõjalaagri koos puust ja metallist vankrite, katelde ja kahuritega. Kogu see laager koos kõige juurdekuuluvaga pakiti hoolikalt ühte kenasse kapisahtlisse ja toodi Eestimaale kodumõisasse, kus mulle seda mõnikord armulikult näidati, noli me tangere. Onu ostis endale ühes väikeses Saksa õukonnas majori auastme, soetas saablid, püstolid ja mundri, mida ta küll ei kasutanud, kuid need kuulusid väärtuslike asjade hulka. Oli ka telk, vahel pandi see üles ja suvel elati seal, oli ka trumm, mida mõnikord minu rõõmuks taoti, võib-olla selleks, et ka minus sõjamehevaimu äratada. Kuna kumbki vend asus pärast Saksamaalt naasmist isalt päritud eraldi mõisasse, siis moodustas mu onu ainuisikuliselt sõjaväe, milles ta oli ühtlasi nii väejuht, major kui ka ainus soldat. Ilmselt üritas ta rajada ratsaväge, sest valdusi käis ta üle vaatamas ikka hobuse seljas, mahakäänatud äärtega säärsaapad ja nahkpüksid jalas. Nii, nagu olid lood tema sõjaväeteenistusega, nii läks onul vanemas eas ka muude asjadega. Ta tegi suuri ettevalmistusi ja kaalus põhjalikult üksikasju, kuid suurtest plaanidest ta tihtipeale kaugemale ei jõudnudki. Nii oli tal soov veel kord Saksamaal ära käia. Kui ma olin tema majast juba ammu lahkunud, ostis ta suure reisivankri ja tegi muidki ettevalmistusi, reisist aga ei tulnud ikka midagi välja.

Lasila mõis on üks väiksemaid Eestimaal, ilusa asukoha ja meie lauskmaa kohta vaheldusrikka ümbrusega. Mõisa servas asuva elumaja toad olid üsna kitsad. Onule meeldis väljas toimetada, kui ilm seda lubas. Maja välistreppi ehtisid kaks ilusat puud, uhke vaher ja pisut noorem jalakas, mis võtsid majast väljuja kohe enda varju. Siin istus mu onu suvel jõudehetkel kõige meelsamini, siin võttis ta vastu tööde ülevaatajaid, kui neil oli tarvis nõu pidada. Üksikute pajudega ääristatud kahte tiiki ümbritses lilleaed. Sealt edasi viis tee varjulisse kanaaeda, milles pesitsevate kanade, partide, hanede ja kalkunite jaoks olid ehitatud punaste katustega puust majakesed või telgid. Kõik see mõjus iseäranis lindude haudumise ajal ääretult koduselt ja rahulikult, mis on mulle elavalt meelde jäänud. Aga kui haudumise aeg mööda sai, elavdas õnnelikult koorunud tiivuliste kirju järglaskond õue ja tiike ning pakkus poisikesele võimalust sooritada esimesi kangelastegusid, vastasteks riiakad isakalkunid ja sisisevad emahaned. Alati puhtasse õue sarvloomi ei lastud, hobuseid vaid siis, kui nendega sõideti.

Elumaja kõrval asuvat aeda ei saanud eriti hoolitsetuks pidada, ehkki mu onu oli usin aednik, kes istutas kõik puukesed ise ja hoolitses ka lillede eest, mille juures mul oli au olla onule truuks teenriks. Onu oli lasknud rajada sügavate kraavidega ümbritsetud „parnassi“, hispaania sirelitest „labürindi“ või „teokäigu“, marjapõõsastest aga „ussikäigu“ või „eksikäigu“. Ma ei väida, et need veidrused (curiosa) olid ilusad, aga nad virgutasid poisikese fantaasiat, mis sai toitu veel ka ilusast kirjust mesilastemajast, mis polnud tavaline mesitaru, mitmesugustest majakestest, lehtlatest ja muudest sellistest asjadest. Üleüldse võiks seda aeda pidada endisaegse maitse väljenduseks, mis tolleks ajaks oli juba kadumas. Aeg, mil puudele anti kunstipäraseid vorme, nagu 18. sajandi esimese poole prantsuse stiilis parkides, oli juba möödas; mina olen sellesarnaseid vaatamisväärsusi näinud veel ainult üksikutes kohtades. Niisiis võisid puud kasvada nii, nagu nad tahtsid ja said, ainult et puutüved pidid paiknema korra järgi, s.t. reas seisma. Ilupõõsad ja marjapõõsad ning lilled ei kasvanud gruppide ja puhmastena, teed pidid olema nööri järgi sirgeks aetud. Loodusel polnud aias üldse rohkem kohta, kui oli hädavajalik viljade saamiseks ja lillede kasvamiseks. Onu otsustas kindlalt, et õu ja selle ümbrus on osa loodusest, aed aga on kunst. Seal tahtis ta säästa iga murulapikest ja lille, muru pidi olema piiratud ja igasugune „metsik lill“ oli jubedus, ning kui onu aias ringi käis, oli ta harilikult relvastatud kõplaga, et juba eos ära hoida looduse isetegevust. Mitte üksnes teed, vaid ka viljapuude ümbrus oli kruusaga kõrgemaks tõstetud, et nende kasvujõudu paremini vaos hoida. Selle aia puuviljad olid iseäranis head. Ploome võis pidada Eestimaa parimateks.

Kaugemas ümbruses polnud aia rangest väljapeetusest jälgegi, siin oli kõik vaba ja ebatavaliselt mitmekesine. Kanala taga oli niiske org, kus kasvasid kõrged sanglepad, sellega piirnes heinamaa, mida ääristasid toredad tammed ja teised suured puud, oru veered olid kohati üsna lillerohked. Väikesi põlde katsid rohked õhukesed lubjakivitükid, millest võis järeldada, et paekivi pole kuigi sügaval, paepaljandit aga ei paistnud. Võib-olla olid need paekivikillud pärit varasemate aegade geoloogilistest protsessidest, sest kohati esines ka künkaid, mida meil nimetatakse mägedeks. Üks niisugune, mille tipus asus tuuleveski, oli minu meelest koguni üsna kõrge mägi. Põlluservi kattis kasevõsa, millest nüüd on kasvanud kasemets. Üksluist muljet vähendas siingi ühel liivakünkal kasvav tume männisalu, mis läks järsult üle kaasikuks.

Selles armsas ümbruses jooksin ma niisiis esimestel eluaastatel ringi. Muidugi ei saa ma väita, et see aitas mul loodust mõista. Polnud kedagi, kes oleks osanud mind õpetada. Onu, nagu öeldud, oli üritanud sõjandust õppides hakata ratsaväelaseks, aianduse ja põllumajanduse alal haris ta end praktikuna (ex usu). Tema väikeses raamatukogus leidus üksainus raamat, millel oli mõningane kokkupuude loodusteadusega, sest selles oli terve rida loomapilte, millest ma mäletan ainult mõnda, näiteks sarvedega jänest ja ninasarvikut, üks sarv nina otsas ja teine selja peal. Hiljem avastasin ma oma suureks rõõmuks selle joonistuse originaali C. Gessneri raamatust „Historia animalium“. Gessner omakorda oli selle joonistuse võtnud Albrecht Dürerilt, kuulsalt kunstnikult, kes polnud küll kunagi ninasarvikut näinud, aga ta oli kuulnud, et Lissaboni on toodud ninasarvik ja nii ta siis joonistaski. Kuna see suur oktaavformaadis köide sisaldab ka mitmesuguste vappide kujutisi, siis peaks see olema küll üsna entsüklopeedilise sisuga.

Iga kord, kui ma lubjaahju juurest mõne teokarbi või kivistise koju tõin, jättis onu oma töö sinnapaika ja vaatas nende kohta järele ainsast tema käsutuses olnud teadusallikast. Minu kokkukorjatud looduslikke huviväärsusi hoiti perekonna omandina sahtlis, et ma neid ära ei kaotaks. Sellegipoolest on need kaduma läinud. Mul on kahju ühest väänleva kojaga teo kivistisest, mida ma siluri lubjakivikivististe kogus pole näinud, ja ometi on see mul selgelt meeles.
Küll aga võin ma tunnistada, et Lasila ümbrus äratas teatavaid mõtteid või tundeid looduse asjade vastu. Vähemalt nurmenukke nähes olen ma hiljem alati meenutanud, kui rikkalikult neid kevadel Lasila mõisas õitses, kauni kuldkinga puhul (Cypripedium Calceolus) tuleb alati meelde, et seda taime nägin ma esmakordselt Lasilas.

Kõige varasem elav mälestus ühest loodusobjektist on samuti pärit Lasilast. Pidime tegema viisakusvisiidi naabermõisasse Jõeperesse, kas noorpaari tervitamiseks või mingil muul põhjusel. Mina olin seejuures üsna üleliigne, sest teisi lapsi polnud, võrukaela aga ei tahetud omapead jätta ja mind võeti kaasa. Kohale jõudes öeldi mulle: „Jää sina välja, me käime korraks sees ära ja tuleme tagasi, siis sõidame koju.“ Mulle ei öeldud, kui kaugele ma tõllast minna võin. Niisiis asusin rõõmsal meelel uusi maid avastama ning astusin ühest hoovist teise, kui oma suureks imestuseks ja hämmastuseks märkasin äkki paabulindu, kes aia peal istudes saba lahti lõi. Selle toreduse ja sära nägemine jahmatas mind ning ma tardusin. Paabulind jäi samuti liikumatuks, nagu oleks ta minu imestuse üle rõõmustanud. Ei tea, kui kaua ma niimoodi paigal seisin, aga nagu selgus, võis see olla üsna kaua. Toibusin alles siis, kui mind käest raputati ja kasuema üsna pahase näoga minu ees seisis: „Jumala pärast, kuhu sa läksid? Me otsisime sind ja hõikasime, aga keegi ei vastanud, vaatasime tiiki, et äkki oled ära uppunud!“ Olin endiselt vait ja sain ainult teise käega näidata paabulinnu saba, millest ma veel ei teadnud, kas on see tõelisus või meelepete. Alles nüüd seletati mulle asi ära. Mind aga ei rahuldanud seletus, et paabulind on lind nagu meie kalkunidki, ja kuidas ta oma saba lahti lööb. See mulje, mida too üllatav vaatepilt mulle pakkus, oli niivõrd meeldejääv, et hilisemas meheeas alailma muuseumis paabulinnutopiseid nähes olen sageli igatsenud veel kord näha elavat lindu sedaviisi saba lahti löömas. Kuna kaua aega mul sellist võimalust ei avanenud, hakkas minus kinnistuma halb aimdus, et kui ma sellist pilti jälle näen, siis suren varsti ära. Lõpuks, kuuekümne kolme aastasena, nägin ma sama ootamatult kui lapsepõlves ühe kaluri juures Astrahani stepis lahtilöödud sabaga paabulindu. Ent kuivõrd erinev oli selle vaatepildi mõju! Kui sätendavate silmalaikude kaar välja arvata, tundus kogu ülejäänud ring üsna nigel ja läbipaistev võrreldes kunagi nähtud toredusega. Kas oli põhjuseks kesine stepitoit, mis ei lasknud pikkade kattesulgede küljeudemetel korralikult välja areneda? Kas oli minu kujutlusvõime muutunud kogenumaks ja seega steriilsemaks ning taju kehvemaks? Küllap mõjusid kõik kolm tegurit. Nüüd tundus vaatepilt mulle küllaltki keskpärane ja üldse mitte seda väärt, et elust loobuda. Kui ma oleksin varsti pärast seda surnud, siis oleks mu aimdus olnud märk kõrgemalt poolt, nüüd aga jäigi see paljalt aimduseks.

„Teateid härra salanõuniku dr. Karl Ernst von Baeri elu ja kirjatööde kohta, edastatud tema enda poolt“, kirjastus Ilmamaa

http://www.apollo.ee/teateid-harra-salanouniku-dr-karl-ernst-von-baeri-elu-ja-kirjatoode-kohta-edastatud-tema-enda-poolt.html

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised