Mereröövlite ajalugu: Kes olid korsaarid ja miks nad Euroopat ründasid

 (34)

Mereröövlite ajalugu: Kes olid korsaarid ja miks nad Euroopat ründasid
Berberid ründavad Prantsuse laeva. Kunstnik Aart van Antum, a 1615Wikimedia commons

Korsaar (it.), algselt tähendusega - röövlaev Põhja-Aafrika rannikumeredes; hiljemini meriröövel. Nii selgitab seda sõna Eesti Entsüklopeedia aastast 1934. Hilisemates entsüklopeediates see sõna küll eraldi sissekandena kaob.

Wikipedia on laevatüübi unustanud, küll teatakse sõna korsaar seostada kaht liiki mereröövlitega - ühed tulid Põhja-Aafrika berberialade rannikuilt ja rüüstasid ennekõike Vahemere rannikualasid, teised olid aga Prantsuse kuninga teenistuses ja rüüstasid pigem Hispaania valdusi. Kuigi sisulist vahet ju ei olnud. Ja probleem oli juba vana.

Ordu orjastatute vabastamiseks

Saratseenide (nii kutsuti Euroopas kõiki araablasi) röövretked Itaaliasse ja mujale Vahemere kallastele koos orjade võtmisega olid juba 9. sajandil pigem argipäev. Berberite orjaretked Põhja-Aafrikast Euroopa rannikulinnadesse olid juba nii suureks nuhtluseks, et 1198. aastal pidi paavst looma lausa eraldi trinitaarlaste ordu (Kõige pühama kolmainsuse ja vangistatute ordu, lad k Ordo Sanctissimae Trinitatis et captivorum), et korjata raha vangistatute tagasiostmiseks Aafrikast. Ordu rajaja Ioannes de Matha käis ka ise 1202 ja 1210 Tuneesias orje vabaks ostmas. Juba keskaegne Euroopa oli laialt tuttav kirjadega Aafrika orjapõlvest, millest kaaskristlasi taheti vabaks aidata, aga kõige tõhusam vahend oli ikka raha kogumine katoliikliku kiriku poolt, et lunaraha maksta.

Seotud lood:

Ristisõjad said küll otsa 1270 katastroofilise 8. ristisõjaga, mil peaaegu kogu Prantsuse armee Tuneesias, sh ka kuningas Louis IX suri katku või düsenteeriasse. Kuid ilmneb, et see polnud viimane ristiretk Aafrikasse. 1390. aastal võtsid Prantsusmaa ja Genua nimelt ette ühise nn berberi ristisõja Tuneesias mereröövlite kantsiks kujunenud Mahdia linna vastu. 6000 rüütlit ja sõdurit 60 laeval piirasid 40 000 kaitsjaga linna, kuni Genua lõpuks sõlmis vaherahu, mis võimaldas mõlemal poolel end võitjaks lugeda.

Loe veel

Korsaaride hiilgeaeg

16. sajandil muutus olukord aga tõsiselt. Osmanite impeerium oli end tugevalt kinnistanud Balkanil ja Väike-Aasias, 1517. aastal alistati ka mamelukkide Egiptus. Korsaaride hiilgeaeg algas kahe venna Oruç ja Hızır Barbarossaga, kes Osmanite riigi teenistuses tõkestasid Hispaania edasitungi Põhja-Aafrikas.

Oruç Barbarossa ("punahabe") hukkus lahingus 1518, Hızır aga (tuntum nimega Hayreddin Barbarossa) rajas 1529. aastal Alžeerias baseeruva kohaliku võimukeskuse, mis kontrollis ka Tripolitaaniat ja Tuneesiat. Alžeeria beylerbeyna oli ta sultani teenistuses olev admiral, osaledes sõjalistes operatsioonides, aga üha enam ka orjaretkedes Euroopa rannikulinnade vastu. 1544 okupeeris Hayreddin Barbarossa Ischia saare, viies sealt 4000 ja Lipari saarelt veel kuni 3000 inimest orjusse. Aasta hiljem andis ta Alžiiri valitsemise üle oma pojale Hassanile ja suri 1546 uhkes palees Istanbulis.

Barbarossa Hayreddin Pasha Wikimedia commons

Osmanite võim ei üritanud korsaaride tegevust piirata, lausa soosis neid. Kümnendik röövsaagist läks otse kohalikule asevalitsejale, mereröövlipealikud ajasid kokku aga lausa muinasjutulisi rikkusi. Laevakapteni tiitliks oli Osmanite riigis reis ja nii tuntakse ka enamikke korsaaripealikke just lisanimega Reis.

1551. aastal viis Turgut Reis Malta Gozo saarelt kaasa peaaegu kogu kohaliku elanikkonna - kuni 6000 inimest. 1554 rüüstas Turgut Reis Viestet, raiudes 5000 elanikul pead maha, viies aga 6000 (peamiselt ilmselt naisi-lapsi) orjusse kaasa. 1555 viis ta Korsikalt Bastiast jälle kaasa 6000 orjastatut. 1558 hävitasid korsaarid Menorcal asuva Ciutadella linna, viies 3000 inimest Konstantinoopolisse orjaturule. 1563 rüüstas Turgut Reis juba Hispaanias Granada rannikualasid, viies jälle kaasa 4000 inimest. 15 või 17 laeva ja vähemalt 1600 mehega Maltat piirama saabunud Turgut Reis (Tripoli asevalitsejana) hukkus 1565. aastal lõpuks kahurikuuli kildudest.

Baleearid ja Korsika olid pideva rünnaku all, Formentera saar oli aga nii kaitsetu, et kohalik elanikkond jättis selle vabatahtlikult maha. Malta rüütlid ja Itaalia valitsejad koondasid juba siis laevastikke korsaaride vastu, kuigi kohati jäävad võidud üldise Osmanite-vastase vastupanu varju. Rannikuile kerkisid valvepostid, et elanikke läheneva ohu eest hoiatada, aga ka korsaarid polnud rumalad, valmistudes retkedeks põhjalikult ette ja leides ikka kõige üllatuslikuma hetke maaletulekuks. 17. sajandi alguses hakkasid aga ka Euroopa laevaehituslikud uuendused Aafrikas laiemalt levima, kui mitmed hollandlasest ja inglastest kaptenid korsaare juhtima pääsesid.

Hollandlased ja inglased "türklastena"

Zymen Danseker oli hollandlane, kes röövis 1607. aastal ühe laeva ja purjetas sellega Alžeeriasse. Kahe aastaga pärast "türklaseks hakkamist" oli suutnud juba vallutada koguni 40 laeva, kandes nime Simon Reis. Ta viis esimesena Alžeeria piraadilaevad läbi Gibraltari väina ja jõudis oma rüüsteretkedega väidetavalt Islandini välja. 1609 tuli ta aga üle Prantsusmaa teenistusse, kuni 1615. aasta paiku langes lõpuks türgi janitšaride kätte, kes raiusid ta pea maha.

Jack Ward oli inglane, kes 1606. aasta paiku mitmeid laevu röövinuna jõudis lõpuks Tuneesiasse, et Dansekeri liitlasena sealse asevalitseja teenistusse astuda. Inglise kuningakoda talle armu ei andnud, kuid Tuneesias sai ta Yusuf Reisi nime all ülimalt rikkaks, abielludes itaallannaga, samas saates endiselt raha ka oma Inglismaale jäänud esimesele naisele. Tema lipulaev oli veneetslastelt võetud 60-kahuriline, suri aga ta lõpuks kuival maal 70-aastasena aastal 1622.

Edasi, Süleyman Reis, õige nimega Ivan Dirkie De Veenboer oli samuti hollandlane, kes oli varem Zymen Dansekeri teenistuses, tõusis aga Alžeeria korsaaridelaevastiku admiraliks, juhtides 1618. aastal 50-laevalist laevastikku. 1620. aastal Cartagena sadamas sattus aga lahingusse Hollandi, Prantsuse ja Inglise laevadega, hukkudes, kui kahurikuul tal mõlemad jalad alt pühkis.

Murat Reis-noorem, õige nimega Jan Janszoon oli hollandlane, kes Alžeeriasse jõudis 1618. aastal röövituna, läks aga islamiusku üle ja üritas ka paljusid teisi kristlasi veenda usku vahetama. Vaanboeri tundis ta juba Hollandi-päevist, kui too aga hukkus, siirdus Murat Reis selle laevastikuga Maroko Salé linna, muutes selle sisuliselt enda kontrollitavaks vabalinnaks, mille valitsus koosnes 14 piraadikaptenist, ja Murat Reis oli nende president. Maroko sultan ka tunnustas teda oma nominaalse asevalitsejana.

1622 saabus ta Maroko lipu all Hollandisse, kus kohalikud võimud üritasid teda veenda piraatlusest loobuma, kuid ta purjetas ära hoopis piraate Hollandist juurde värvates. 1627 rüüstas ta Inglismaad ja Islandit, 1631 ka Iirimaad. 1631 vahendas ta aga Maroko-Prantsuse lepingu sõlmimist. 1635 langes Murat Reis Malta rüütlite kätte ja veetis viis aastat sealsetes vangikongides. 1640 toodi ta aga vanglast välja massiivse korsaaride rünnakuga, 1640-1641 külastas koos Hollandi konsuliga teda Marokos aga ta tütar. Ilmselt peagi pärast seda ta suri.

Korsaarid rüüstasid ennekõike Portugali, Hispaania, Vahemere saarte ja Itaalia rannikuid, alates 1617. aastast nähti neid sagedamini ka Euroopa läänerannikuil. 1627 tabas suurem rüüsteretk Islandit, orjaks viidi noori ja naisi, ülejäänud aeti kiriku seinte vahele ja põletati elusalt. 1631. aastal viidi aga kaasa arvukalt orje Iirimaalt Baltimore'ist, kellest vaid kaks jõudis hiljem Aafrikast tagasi. On arvestatud, et ainuüksi Alžiiris oli 20 000 eurooplasest orja. Rikkad jaksasid end küll vabaks osta, vaestel polnud aga pääsu, naised müüdi laiali haaremitesse.

Kirjanik Miguel de Cervantes veetis näiteks orjuses viis aastat (1575-1580). Orjapõlves veedetud aegade meenutustest sai lausa omaette kirjandusliik Euroopas, kui keegi taas vabadusse pääses.

Enam kui miljon eurooplast orjusse

On väidetud, et kokku võidi aastail 1500-1780 Aafrika orjusse viia lausa kuni 1,25 miljonit eurooplast, 1785-1815 veeti röövitud laevadelt orjusse ka vähemalt 700 ameeriklast. Istanbuli orjaturul müüdi 1450-1700 orjusse 2,5 miljonit inimest, pärit peamiselt Ida-Euroopast Musta mere kaudu.

Euroopa riigid alustasid koordineeritud rünnakuid berberi piraatide vastu 17. sajandi alguses, olles kahtlematult innustust saanud võidukast Lepanto lahingust (1571). 1568. ja 1634. aasta vahel toodi nii orjusest välja vähemalt 14 000 inimest. Prantsusmaa kasutas korsaare küll liitlastena Hispaania vastu, saatis aga lõpuks laevastiku Alžiiri esisele, pommitades seda 1682, 1683. ja 1688. aastal, Tripoli alistus rahuleppele pärast pommitamist 1686. Salé iseseisvuse oli aga juba 1668. aastal likvideerinud Maroko sultanaat.

18. sajandi teisel poolel berberi mereröövlite oht küll taastus ja nüüd pidid juba Alžiiri pommitamas käima hispaanlased 1782 ja 1783. USA laevastik pidas aga maha kaks berberi-sõda 1801-1805 ja 1815-1816. Pärast Viini kongressi 1814-1815 tegutsesid Euroopa riigid juba ühisrindena berberiohu vastu. Kuid alles siis, kui Prantsusmaa vallutas Alžeeria (1830), suudeti mereröövlitest tegelikult jagu saada. Viimane berberi mereröövlipealik suri Marokos alles aastal 1925.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised