Maailma vanim puuskulptuur võis hoiatada kiviaja metsarahvast deemonite eest

 (5)
Maailma vanim puuskulptuur võis hoiatada kiviaja metsarahvast deemonite eest
Repro: Wikimedia Commons/Толмачев В. Я. Деревянный идол из Шигирского торфяника

Viie meetri pikkune puuslik leiti ühest Sverdlovski oblasti turbarabast juba tsaariajal, ent aastate jooksul on selle vanust erinevalt hinnatud. Viimased uuringud paigutavad kuju senistest pakkumistest kaugemasse aega ja mõtestavad ka kuju eesmärki.

Puuskulptuuri leidsid 1894. aastal Jekaterinburgist umbes 100 km kaugusel tegutsenud kullaotsijad. Nii selle esi- kui tagakülg on kaetud nikerdustega, mis kujutavad inimnägusid- ja käsi, lisaks ilutsevad sellel veel erinevad siksakid ja muud kujundid-detailid. Skulptuuri otsas on eraldi väljatahutud puust inimpea, mille suu on ümmarguselt, o-kujuliselt avatud. Kuju on olnud Jekaterinburgi muuseumis üle sajandi ja pikka aega arvati, et see on maksimaalselt paar tuhat aastat vana.

Sel nädalal ilmus teadusajakirjas Antiquity uus uuring, milles kinnitatakse, et skulptuur on palju vanem. Uurijad ütlevad, et see valmistati juba 11 600 aastat tagasi ühestainsast lehisepalgist. See tähendab, et Jekaterinburgi puuslik on üks vanimaid monumentaalskulptuuri näiteid maailma ajaloos ja vanim säilinud puuskulptuur maailmas. Muide - dateering tähendab, et see valmistati umbes seitsesada aastat enne seda, kui meie vanimas, Pulli muinasasulas peatunud kütid-korilased enda tegevusest jäljed maha jätsid. Need on dateeritud aega 10 900 aastat tagasi.

Seotud lood:

Vanuse ja välisilme poolest meenutab puukuju pisut tänapäeva Türgist Göbekli Tepest leitud kiviskulptuure, mida on tavaliselt peetud maailma vanimateks rituaaliseteks monumentideks. Nii Göbekli Tepe kui Jekaterinburgi skulptuurid on kunstiliselt samm edasi jääajal levinud naturalistlikest kujutistest.

Juba korilastel olid rituaalid

Ühtlasi tähendab selline ajastamine, et keerukaid, suuri kunstiteoseid hakati valmistama mitmes üksteisest kaugel asuvas kohas samaaegselt ning nende valmistamisega alustasid juba kütid-korilased, mitte põllumehed.

„Peame tunnistama, et küttidel-korilastel olid keerukad rituaalid ja eneseväljenduse viisid. Rituaal kui selline ei alga mitte põllumajanduse, vaid koriluse perioodil,“ ütles Saksamaa Göttingeni ülikooli arheoloog Thomas Terberger, kes on uue analüüsi kaasautor.

Esimest korda dateeriti Jekaterinburgi kuju radiosüsinikmeetodi abil 1990. aastail ja siis leiti, et see on 9800 aastat vana. Ent paljud teadlased ei nõustunud selle paigutusega, kuna selline vanus näis neile täiesti ebausutav. Nad ütlesid, et korilased poleks suutnud sellist monumenti püstitada ja neil puudus ka kompleksne, sümbolistlik kujutlusvõime.

Teist korda uuriti kuju aastal 2014. Aastal 2015 toimunud pressikonverentsil teatati, et see on veel vanem ning skulptuuri iga nihutati veel 1500 aastat vanemaks ehk perioodi, mil maailm oli alles jääajast toibumas.

Uus, kõige värskem dateering, mille järgi on kuju 11 600 aastat vana, on tehtud sügavalt palgi seest võetud proovide põhjal, kuna sellele puidu piirkonnale on erinevad tänapäevased puuskulptuuri säilitamismeetodid kõige vähem mõju avaldanud.

„Mida sügavamale puidu sisse minna, seda varasemaks kuupäev nihkub – on väga tõenäoline, et pärast kuju avastamist kasutati selle konserveerimiseks mingisugust liimi või säilitusainet,“ ütles Neuwiedis asuva Monrepos` arheoloogia uuringukeskuse teadlane Olaf Jöris, kes uues uurimuses osaline polnud. Kuju leiukoha lähedalt ilmus 19. sajandil ka üks nikerdatud põdrasarv, mis on samuti umbes samast ajast pärit ja lisab uuele ajastamisele usaldusväärsust.

See tähendab, et skulptuur on ajast, mil pärast jää taandumist metsad üle soojenenud Euraasia levima hakkasid. Koos maastikuga muutus ka kunst – võib-olla selleks, et aidata jää järel sinnakanti liikunud inimestel uudses keskkonnas toime tulla, oletab Taani riikliku muuseumi arheoloog Peter Vang Petersen, kes samuti uurimuses kaasa ei teinud. „Paleoliitikumile tüüpiline kujutav kunst on piltlik ja loomade kujutised naturalistlikud, kuid need lõppevad kõik koos jääajaga otsa. Sellest edasi jätsid iidsed kunstnikud maha stiliseeritud mustreid, mida on väga keeruline tõlgendada,“ rääkis ta. „Inimesed olid küll eluviisilt endiselt kütid, aga nende maailmavaade muutus.“

Puitu osati töödeda väga hästi

Loe veel

Terberger tõmbas Jekaterinburgi puusliku puhul lisaks Göbekli Tepele veel paralleele ka Põhja-Ameerika põliselanike tootemisammastega, mis pandi püsti esivanemate või jumalate austamiseks. Venemaa teaduste akadeemia arheoloog Mihhail Žilin pakub aga, et sambal võivad olla kujutatud kohalikud metsavaimud või deemonid. Siksakid võivad olla tema meelest justkui märgiks, mis ütleb „Ära tule!“ ja sammas tähistas seega ohtlikku või tabupiirkonda.

Mihhail Žilin on pumpade ja erivarustusega puusliku päritolukohast ja ka ühest 50 km kaugemal olevast leiupaigast avastanud sadu väikesi luust otsikuid ning pistodasid, mis on pärit samast ajast, lisaks veel hirvesarvi, millele inimeste näod nikerdatud. On leitud ka palju eelajaloolise puutöö tõendeid: kivist tahumiskirveid ja muid tööriistu ning isegi jupp männipalki, mis on tahumiskirvega siledaks töödeldud.

„Nad teadsid väga hästi, kuidas puitu töödelda,“ ütles Žilin. Puust iidol on tõend selle kohta, et lisaks kivist monumentidele valmistatud skulptuure juba väga ammu ka puidust, ent üldiselt need lihtsalt ei säilinud. Jekaterinburgi lähedal hapnikuvaeses soos lebanud iidsel hoiatussamba puhul läks aga teisiti.

Foto: Wikimedia COmmons/Vladislav Falšivomonetšik
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare