LÕIK RAAMATUST | Siberi pärapõrgus. Gulagi vangivalvuri päevik

 (12)
LÕIK RAAMATUST | Siberi pärapõrgus. Gulagi vangivalvuri päevik
Allikas: ühing Memoriaal.

Forte avaldab lõigu äsja kirjastuselt Argo ilmunud Ivan Tšistjakovi päevikust. Tšistjakov oli kirjanduslike kalduvuste ja kunstiandega noormees, kes sattus Stalini ajal pooljuhuslikult BAMi rajamiseks loodud liikuvatesse sunnitöölaagritesse valvuriks ja väikestviisi ülemuseks, repressiivsüsteemi mutrikeseks.

Sama juhuslikult on säilinud tema päevik 1930. aastate teisest poolest: paari kulunud vihikusse ülestähendatud kirjeldused laagrielust, paiguti kaunistatud omakäeliste looduspiltide ja vinjettidega. Kui endiste vangide mälestusi on kirja pandud üsna palju, siis teisel pool okastraati olnud vangivalvurite omi ülivähe - juba ainuüksi seepärast, et mingeid dokumentaalseid jälgi oma tegevusest ei tahetud ega tohtinudki jätta.

Raamatu sissejuhatusest:

Baikali-Amuuri magistraali (BAM) ehitustööde ühe lõigu relvastatud valve rühmakomandöri Ivan Tšistjakovi päevik on unikaalne ajaloodokument. Isegi siinpool okastraati olnud nõukogude inimeste mälestusi on sellest ajast säilinud väga vähe, aga päevik, mida peeti otseselt GULAGis ja milles selle autor päev-päevalt, mitme kuu vältel aastail 1935–1936 kirjeldab oma elu, on tõenäoliselt üldse ainus selline meie kätte jõudnud allikas.

See seletub mitme põhjusega – nii sellega, et 1930. aastail langesid repressioonide ohvriks ka GULAGi kaadrid (kolmekümnendail aastail lasti maha selle viis järjestikust juhti), kui ka sellega, et NKVD ja VOHRi töötajaskond koosnes laagrites tihti ise tööalaseks karistuseks sinna saadetud, mittetäisväärtuslikest või võimust rikutud inimestest, kes varastasid kinnipeetute tagant. Neil lihtsalt polnud vajadust pidada päevikuid, teha märkmeid.

Seotud lood:

Seda enam, et need inimesed mõistsid hästi, kui ohtlik see on. Arestidega kaasnesid alati läbiotsimised koos leitud paberite äravõtmisega ning mitte ainult kirjad ja päevikud, vaid ka tavalised märkmikud ja telefoniraamatud – isegi tühipaljas märge kalendris – võisid muutuda raskeks süütõendiks. Aga pärast NLKP XX kongressi ja Hruštšovi paljastusi ei tekitanud teenistus GULAGis ühiskonnas austust ega kaastunnet. Seetõttu võib väita, et Ivan Tšistjakovi märkmed, mis imekombel on meie ette jõudnud, on täiesti unikaalsed. – Irina Štšerbakova

Päevik
9. Х 35. a
Uus etapp minu elus

Kell 22, Svobodnõi linn. Pime ja niiske. Pori ja jälle pori. Käsipagasi hoiuruum. Madal ja täissuitsetatud. Sissevajuv lagi on palgiga toetatud, aga põrandal läbisegi inimesed. Räbaldunud vatikuubede ja värviliste paikade segadik. Raske leida kahte erinevat nägu. Kõigil on ühesugune silmavaade, kahtlustav ja vilav, ja mingi imelik ilmevari näol. Ajamata habemed ja masinaga pügatud juuksed. Pambud ja kohvrid. Tusk ja igavus. Siber, Siber.

Linn õigustab igati oma vanavenelikku nime. Tara ja tara või tühi koht. Vahel harva tuleb ette maja. Ja sellegi aknad väljast luukidega suletud. Külalislahkusetu ja õudne, rõhuv ja rõõmutu. Esimene vastutulija – see pole punaarmeelane, puhas ja rühikas, vaid mingisugune partisan. Kolmanda kasutamiskorra sinel ilma lõkmeteta, samasugused saapad, vormimüts pekkis ja seljal vintpüss. Gorkomhozi võõrastemaja. Puuhoone, jagatud vaheseintega 0,5süllasteks toakesteks. Palavus ja lakkamatu norskamine.

10. [oktoober]

Hommik. Läheme mööda Nõukogude tänavat. Ei sillutist ega kõnniteed. Jälle tarad ja sead, lombid, sõnnik ja haned. Ega see ometi Mirgorod ole. BAM.

2-korruseline tellishoone. Lilleklumbid ja elektrikell, 3 automärki, 2 helendavat kolmnurka ja 30 km/h. Ikka sama pori. Staap. Barakk-ühiselamu. Jälle pori.

Esimest ööd elus söödan lutikaid. Külm. Staabitöötajatel pole mingit distsipliini. Lakkamatud vandesõnad.
„Pantelei, hei! Mida sa’s, kaua sa veel simuleerid? Mille järele see lõhnab?“
Paragrahvi järele, mille järele siis veel.

Pidevad 30-kordsed roppused. Sellised roppused, et neisse võiks kirve sisse lüüa.
Valverühma ruum. Lavatsid, värvilised tekid, kirjaoskamatud loosungid. Kes suvises, kes talvises vormisärgis, kes omas pintsakus, kes vatikuues, kes vöötatud nöörijupi, kes rihma, kes presentvööga. Suitsetavad, lebades vooditel. Kaks on teineteisest kinni haaranud ja moodustanud puntra: veerevad, ühel jalad püsti, ise naerab, naerab ebaloomulikult, katkendlikult. Üks lebab ja piinab suupilli. Lõugab: „Meie tööd ei karda, aga tööle ka ei lähe.“ Puhastavad relvi, ajavad habet, mängivad kabet, üks suudab midagi lugeda.

Loe veel

„Kes teil korrapidaja on?“ küsin.
„Mina,“ vastab ahju juures süsi seganud partisan tõustes.
Vatipüksid, suvine vormipluus, vildid ja peas mingisugune arestandimüts, kõrv ettepoole. Selle alt tolknevad ruuged juuksesalgud. Aga vööl presendist padrunitasku. Hakkab end kohendama, tammudes kohmakalt jalalt jalale ja teadmata, mida teha. Hiljem saan teada, et korrapidaja pole sõjaväes teeninud, läbis ainult BAMil kuuajase kursuse. Vaat sulle Anika-sõjameest. Ja sellised on nad peaaegu kõik.

Mõtlen, kuhu ma sattusin? Ja mul hakkas häbi oma kuubiku pärast, selle pärast, et olen komandör, et elan 1935. aastal, selle pärast, et asume kõlava nimega teise tee vastas, selle pärast, et kõrgub raudbetoonist sillailudus.

21. [oktoober]

Augu ümber kõrgub mägi – see on Arhara. Asula. Kolmeharjalise sopka jalamil kakssada majakest. Längakil ja pimedad. Aknaid peaaegu pole. Sopka jalamilt, kust võetakse liiva, sõidavad veoautod liivaga jaama. Lage ja üksildane.

22. [oktoober]

Öö veetsin kasarmubarakis. Külm. Tapsin täisid. Kohtun rühmakomandöriga. Mulje vähearenenust jne. Lahkun piki raudteed.

Mõtted lendavad nagu tuulehoog, mõtted lappavad nagu raamatulehed üksteise järel, kägarduvad, keerduvad kui paber tules. Segadus ja kurbus, üksindus.

Ainult kakskümmend päeva tagasi olin ma Moskvas. Elasin. Võtsin elult, mida võtta andis, aga siin? Siin pole midagi võtta. Taevakõrgusi ei mõista ning sopkade ja tühjuse lõputust ei haara. Sopka järel sopka, sopka järel sopka ja nõnda tuhandeid kilomeetreid. Metsik ja mõistetamatu. Elu muutub tühiseks ja ebavajalikuks.

Moskva! Moskva! Kui kauge ja kättesaamatu.

Pakane. Loodad, et kohe lõpevad silla mullatööd ja muu. Saadetakse kusagile mujale. Ja leiad sellest lohutust. Taipamata ja arvestamata, et teises kohas võib olla hullem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare