LÕIK RAAMATUST | Eesti väike talvesõda 1944. Eesti Diviisi teekond Valgevenest kodumaale

 (21)

LÕIK RAAMATUST | Eesti väike talvesõda 1944. Eesti Diviisi teekond Valgevenest kodumaale
Hanno Ojalo.

Rindekogemuste saamine Valgevenes kulges igati plaanipäraselt, kuid kaotused olid tõsised – kokku kaotas Eesti Brigaad langenute ja teadmata kadunutena 173 sõjameest, neist enamuse ägedates novembrilahingutes.

Kuude kaupa vaadates avaneb järgmine pilt:

Oktoober 1943 – 4 langenut

November 1943 – 142 langenut

Detsember 1943 – 15 langenut

Jaanuar 1944 – 12 langenut.

Esines ka väejooksu, eriti brigaadi välitagavarapataljonist, mis paigutati jaanuaris 1944 Heidelaagrist Drissasse (veebruaris viidi üle Eestisse). See linnake asus kodumaast 250 km kaugusel ja just näiline lähedus võiski meelitada 1925. aastal mobiliseeritud noormehi deserteerima. Paljud kadusid ja mis neis sai, jäi kamraadidele teadmata. Kuid kaks poissi toodi ühel päeval surnutena tagasi – nad olid öösel raudteed ületades sattunud kokku Saksa raudteevahtkonnaga ja kuna nad peatumiskäsklusele ei allunud, lasti maha. Pärast seda juhtumit jooksuminek lõppes.

Seoses 14. jaanuaril alanud Leningradi ja Volhovi rinnete pealetungiga ja rindejoone liikumisega Narva jõele kogus Saksa väejuhatus kiiruga abivägesid Narva rindelõiku ja leiti olevat otstarbekas viia ka Eesti Brigaad kodumaale. Ühtlasi otsustati seda ka suurendada ja välja arendada SS-grenaderidiviisiks numbriga 20.

Seotud lood:

7.-9. veebruaril 1944. aastal vahetati Eesti brigaad Neveli rindel välja ja saadeti rongidega Narva rinde poole teele.

Alates veebruari keskpaigast osales Eesti Diviis kodumaa piiride kaitses pealetungiva Punaarmee vastu kuni 1944.aasta sügiseni. See oli Eesti Diviisi kõige olulisemaks ülesandeks kogu sõja jooksul, mida väekoondis täitis igati eeskujulikult. Selleks ju omal ajal Eesti Leegion loodigi. Kohe tuleb ka öelda, et Eestit kaitsesid sel ajal suured Saksa sõjaväe jõud, kellega võrreldes Eesti Diviis oli suhteliselt väike väeosa. Aga tähtis on osalus. Pole mingit kahtlust, et eesti sõdurid võitlesid palju paremini kodumaal, kui kusagil kaugel Valgevenes või Ukrainas. Kuigi ebakindlamatel sõduritel oli siin ka suurem kiusatus raskematel aegadel jooksu minna (st deserteerida), sest kodud olid ju lähedal.

Loe veel

Hanno Ojalo.

Üldise rõõmuga võeti vastu teade Eesti Brigaadi suunamisest Eestisse. Kodutee ei olnud esialgu mingi meelakkumine, vaid võitlus nälja, külma ja magamatusega. Flakimees Robert Kreem:

„Jõudsime raudteejaama üsna hilja õhtul. Seal polnud aga veel mingit rongi. Alles järgmisel päeval saabus see. Vahepeal tuli meestel püstijalu külma käes ühelt jalalt teisele tammuda, et soe seista. Sooja suppi me ka ei saanud, sest kõik asjad olid ära pakitud ja pandud. Selle asemel tuli igal sõduril oma leivakotist nn marsitoitu süüa. See oli aga leivakottides ära külmunud, nii et leiba tuli saega lõigata. Rongis oli vähe reisijatevaguneid. Eks need saanud mehed, kes lähemal otsuste tegemisele. Minu üksus sai paigutatud külma kaubavagunisse. Rongi liikuma hakates laotasime põrandale oma sõdurivaibad. Pugesime tekkidel kõvasti üksteise kaissu, et soojusenergiat hoida. Pikkamööda soojenes ka vagun meeste hingeõhust ja kehasoojusest…“

Kodumaal läksid asjad siiski paremaks ja Saaremaalt pärit Kreem kirjeldab juba vastuvõttu Tartus:

„Meie rong jõudis Tartusse ennelõunal. Jaamas oli palju inimesi. Paljud olid tulnud maalt oma poegi, vendi, sõpru ja tuttavaid tervitama. Oli tore näha neid üksteist kallistamas ja rõõmsalt jutlemas. Meil, mujalt tulnud poistel ei olnud seal kedagi, mis natuke nukrust põksuvasse südamesse tekitas.“

Seevastu edasine teekond rindele kulges Eesti pinnal meeleolukalt. Paljudes kohtades tervitasid jaamades kohalikud inimesed eesti sõjamehi ja soovisid neile edu venelaste tagasilöömisel. Pole kahtlustki, et see tõstis saabujate võitlusvaimu veelgi. Suurtükiväeohvitser August Võhma:

„Sõit läks Tapa kaudu Narva suunas. Jaamades olid inimesed meid tervitamas ja edu soovimas. Paljud nutsid rõõmust. Nii otsis mind üles Kiviõli jaamas peatuse ajal mu endine koolijuhataja Sonda algkoolis, Artur Vihtma. Ta ütles suure kergendusohkega, et nüüd saab kõik jälle korras olema, sest omad Eesti mehed on Narva rindele minemas vankat nuhtlema. Kutsusin ta oma staabivagunisse, kus lõime klaasid kokku Eesti õnnelikuks tulevikuks.“

Rindele läksid Eesti Diviisi peajõud 45. (Paul Vent) ja 46. rügement (Juhan Tuuling), kummaski kaks jalaväepataljoni. Vaatame, kes olid sel hetkel pataljonikomandörid.

45/I - Harald Riipalu

45/II - Elmar Lang

46/I – Ain Mere.

46/II – Udo Parrest ja peale tema langemist Rudolf Bruus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare