Laululava – unikaalsest insenerirajatisest moodsaks rahvussümboliks

 (27)

Uue ilmega lauluväljakul, moodsa laulukaare all toimus esimesena üldlaulupidu 1960. aastal.
Uue ilmega lauluväljakul, moodsa laulukaare all toimus esimesena üldlaulupidu 1960. aastal.Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Moodsast laululava sai stalinismi seljataha jätmise arhitektuuriajalooline märk.

1960. aastal valmis saanud laululava oli mastaapne, suur ja unikaalne ehitis. Rõõmustati, kiideti üksteist, taotleti riigi preemiaid. Praeguse Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ), tollase TPI insenerid olid ja on vantkonstruktsioonis laulukaare kui insener-tehnilise saavutuse üle väga uhked. Laululava omaaegset kõlaekraani, millel akustikat katsetati, eksponeeritakse praegugi TTÜ peahoones.

Laululava oli samal kohal ka enne ja seal toimusid laulupeod pärast sõda 1947., 1950. ja 1955. aastal. Esialgu oli kavas tollane laululava ainult rekonstrueerida ja sellele korralikum ümbrus kujundada. Laululava rekonstrueerimise ja näituseväljaku kavandamise ühine arhitektuurivõistlus toimus 1957. aastal. Aga konkursiga tuli ka täiesti uus ja moodne laululava, mis sai stalinismist lahtiütlemise arhitektuuriajalooliseks märgiks. Loodeti ju, et pärast Stalini surma hakkavad asjad teistmoodi minema, ja hakkasidki. Tulid 1960-ndad, Hruštšovi sula, uus elustiil, moodne arhitektuur.

Lava projekteeriti 15 000 lauljale, aga hakkas mahutama palju rohkem.

Uus laululava sobis 1960. aastal mitte niivõrd linnapilti, kuivõrd maastikku, mida tollal arendati teadlikult kui rohelist vööd linna ümber. Lähedale tulid lillepaviljon ja näitusteväljak, Maarjamäe obelisk ja hiljem maastikuline memoriaal. Linnalikuks hakkas pilt muutuma 1990. aastate ahne kinnisvaraarenduse tõttu, millega üsna tuntudki arhitektid kahetsusväärselt kaasa läksid.

Lauluväljaku autorkonnast

Loe veel

Kuidas laululava rajamine 1950-ndate lõpus toimus? Selle konkursile esitati 13 ideekavandit. Alar Kotli kavand võitis napilt, kõigest ühe häälega. Võrdväärsena oli kannul tollase arhitektide liidu esimehe Mart Pordi projekt, mille kaasautorid olid arhitekt Voldemar Tippel ja TPI insener Enno Soonurm. Tänu neile sai see projekt kiita hea akustilise lahenduse eest, mis Kotli projektis nõrgaks tunnistati. Kolmanda preemia sai konkursil Toivo Kallase ja tema kaasautorite töö.

Teostamise käigus hakkas muutuma nii võitnud projekt kui ka autorite kollektiivi koosseis. Paekivist torni ajas sihvakaks arhitekt Henno Sepmann (Kotli algprojektis oli kaks ühesugust töntsakat torni kummalgi pool), kaare kuju ja tiibehitise juures oli otsustav Uno Tölpus, kes kavandas ka väravad. Kotli lahkus Eesti Projektist 1958. aastal, enne kui laululava projekteerimine lõpetati. Laululava autorite loetelust ja järjestusest võib tänini erinevaid kombinatsioone kohata.

Kui objektile Nõukogude Eesti preemiat taotlema hakati, esitasid eri ametkonnad oma preemiakandidaatide nimestikke, mis üksteisest üsnagi erinesid. Preemia vääriliseks arvati arhitektidest Alar Kotli ja Henno Sepmann, inseneridest Heinrich Laul, Alar Oruvee ja Endel Paalmann ning Valve Pormeister samuti 1960. aastal valminud lillepaviljoni arhitektina (preemia anti laululava, lauluväljaku ja lillepaviljoni kui ühtse kompleksi eest). TPI esildis riiklikule preemiale sisaldas kokku 12 nime, peale eelnimetatute ka arhitektid Uno Tölpus, Paul Madalik ja Hugo Sepp ning insenerid Valter Kulbach, Johannes Aare, Allan Sumbak ja Karl Tallo.

Vaade uuele laululavale Mere värava juurest Eesti Arhitektuurimuuseum

Sama projekti järgi ja samal ajal ehitati meie laululava koopia Vilniusesse, kus autoritena lisandusid Leedu arhitekt Rimantas Alekna ja insener Moisei Aronson. Näitan Vilniuse metsa sisse ehitatud laululava loengus tudengitele ja küsin: mis on pildil valesti? Kõik oleks ju nagu sama, aga… pole võimsat maastikureljeefi, uhket tuletorni ega paekivi.

Laululava akustilise ekraani hüperboolse paraboloidi ehitustehnilisest lahendusest on palju kirjutatud ja juba omal ajal tehti sellest mitu teadustööd. Lava projekteeriti 15 000 lauljale (arv arhitektuurikonkursi programmist), aga hakkas mahutama palju rohkem. Maksumuseks oli ette nähtud viis miljonit rubla, tegelikult kulus 12 miljonit. Varju on jäänud, kust see raha tuli: Eesti põlevkivi Nõukogude Liitu müümisest.

Maksumuseks oli ette nähtud viis miljonit rubla, tegelikult kulus 12 miljonit. Raha tuli Eesti põlevkivi Nõukogude Liitu müümisest.

Lauluväljakul on eestlaste rahvuslikus mälus erakordselt tähtis koht, mis pole tulenenud niivõrd sealse rajatise füüsilistest parameetritest, kuivõrd kõigest sellest, mis on seal toimunud – nii õnnetutel kui ka õnnelikel aegadel. See on koht, kus aeg meid puudutab. Seetõttu lähemegi rahvana ikka ja jälle sinna kokku, et aja puudutust tajuda.

Viimase laulupeo ühendkooride ajal seisis kaare all üle 21 000 laulja, olin nende seas. Ruumi oli nii vähe, et ei saanud noote avada ja õhupuuduse tõttu vajati arstiabi. See-eest oli võimas ja liigutavalt uhke tunne. Kes on laulnud, see teab. Meie laululaval, meie lauluväljakul.

Graafika: Toom Tragel
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised