Ameerika Ühendriikides käib keskmisel nädalapäeval koolis ümmarguselt 50 miljonit last. Selle eest võib tänada üldist koolikohustust ja riiklikku haridussüsteemi, mis üllatuslikul moel kasvasid välja toonaste meelsuspagulaste kummalisest uskumustest saatana kohta.

Kohustusliku koolihariduse juured Ameerikas ulatuvad Massachusettsi lahe kolooniasse (ingl Massachusetts Bay Colony).

Too Inglismaalt emigreerunud puritaanide asundus oli üks osa nn suurest väljarändest, mille käigus puritaanid aastatel 1629–1640 massiliselt Ühendriikide kirdepiirkonda, nn Uus-Inglismaale (New England) kolisid, et seal usuvabaduse tingimustes oma äranägemist mööda harrast ja vaga elu elada.

Tavatult järelejätmatute ja fanaatiliste tõekspidamiste tõttu elasid puritaanid lakkamatus hingelises ängistuses, otsides kõigest märke kas Issanda soosingu või meelepaha kohta.

Üks igapäevane mureallikas oli põrgu peremees saatan isiklikult, kelle tööks peeti kogu inimkonna järelejätmatut eksitamist, hanekstõmbamist ja kõikvõimalike ahvatlustega lõksumeelitamist.

Uue koloonia elukorralduse kõiki aspekte dirigeeris puritaanide peaaegu kinnismõtteline mure kuradi seatud püüniste pärast. Usklikud emigrandid võtsid oma tõekspidamiste toel vastu rangeid seaduseid ja keskendusid eelkõige jagatud kohustustele koguduse ja kogukonna ees.

Erilist tähelepanu pöörati laste hariduse edendamisele, et järelkasv suhtuks vanemasse põlvkonda võimalikult kuulekalt ja aupaklikult.

Inglismaal oli samal perioodil kombeks, et jõukamate perede lapsi koolitasid eraõpetajad või vaimulikkonna esindajad, samas kui vaesemate perede lapsed pidid enda harimisega kuidagimoodi omal käel hakkama saama.

Puritaanid otsustasid seda tava muuta. 1642. aastal võtsid nad vastuse seaduse, mis kohustas perepäid kõigile oma lastele, teenijatele ja sulastele hariduse andmise. Uus seadus nõudis, et kõik kogukonna liikmed peavad oskama lugeda. Lapsed, kelle vanemad hariduse andmisega ise hakkama ei saanud, pidi vanematelt ära võetama.

Juba 1647. aastal pidi koloonia üldkohus nentima, et lapsevanemad ei saa neile antud pedagoogi-ülesannete täitmisega rahuldavalt hakkama.

Olukorra parandamiseks võeti vastu „vana petise saatana seadus“ (ingl Old Deluder Satan Act). Seaduse nimetus pärineb selle esimesest reast, milles meenutatakse, et „saatana, vana petise, üks peamine eesmärk“ on teha nii, et inimesed ei oskaks piiblit lugeda.

Puritaanid uskusid muu hulgas, et saatanal on vähem võimu selliste laste üle, kes saavad aru kristliku pühakirja tõelisest tähendusest. Seda oli aga võimalik tagada vaid eeldusel, et lapsed oskavad lugeda ise, ilma piiblisõnumi tõlgendajate sekkumiseta.

Seetõttu kohustaski saatana-seadus 50 või enama majapidamisega asulaid palkama koolmeistri, kes lapsed kohalikus algkoolis lugema ja kirjutama õpetaks. Asulatele, milles oli üle saja leibkonna, pandi kohustus asutada lausa keskkool (ingl grammar school) — õppeasutus, mille õpetajad „suudavad noori juhendada sellisel määral, et nood on kõlbulikud hariduse omandamist ülikoolis jätkama“.

Nüüdisajal peetakse vana petise saatana seadust USA ajaloo esimeseks kohustusliku hariduse seaduseks. Seadus kehtis aastani 1789, mil see — aasta pärast Massachusettsi osariigi asutamist — hõlmati osariiklikkusse haridusseadusesse. Selleks ajaks olid kõik viited sarviktaadile paragrahvide sõnastusest ammugi kadunud.

Ameerika Ühendriikides tänaseni toimiva riikliku haridussüsteemi käivitamine võttis aega rohkem kui sajandi, kuid kogu see pikk ja keeruline protsess sai alguse kristlikest puritaanidest, kes uskusid, et põrguvürst isiklikult sekkub nende kogukonna käekäiku.