Hiljutine teadusuuring selgitab, miks selle võitsime meie, imetajad, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kui paari miljardi tonni raskune kivikamakas prantsatas mada­lasse merre tänapäeva Mehhiko kandis, muutus Maa ajalugu. Kokkupõrge vabastas energia, mis võrdus umbes 10 miljardi Hiroshimale visatud tuumapommi energiaga. Hõõguvad kaljutükid paiskusid kõrgele atmosfääri ning süütasid maha langedes metsatulekahjusid üle terve planeedi.

Samal ajal rullusid rannikutele hiiglaslikud tsunamid. Maakera mähkus pikkadeks aastakümneteks tolmupilve, mis varjutas päikese.

Selle tagajärjel langes temperatuur madalamale, kui paljud taimeliigid talusid. Hävis 75% Maa toonasest elustikust, ühes tuhandete muude liikidega kadusid areenilt ka dinosaurused, kes olid planeeti valitsenud viimased 160 miljonit aastat.

Tõsi, mõni väiksem lennuvõimeline dinosaurus elas katastroofi siiski üle ning nende järglasi tunneme tänapäeval lindudena.

Kui tolm lõpuks hajus, ronisid päikese kätte veel mõned ellujäänud: roomajad (maod ja krokodillid) ja imetajad. Nende päralt oli kogu planeet ning kohe sai alguse ka brutaalne võidujooks toiduahela tippu jõudmise ja Maa uueks valitsejaks tõusmise nimel.

Nüüd, 65 miljonit aastat hiljem, on võidu­jooksu võitjate – imetajate – ridadest sirgunud teadlased pannud kokku pildi sellest, kuidas triumf sepistati.

Umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga aste­roidi, komeedi või meteoriidi kukkumine tänapäevase nn Chicxulubi kraatri asukohta lõpetas kriidiajastu ja tähistas paleo­geeni ajastu algust Maal.

Kui tolm aasta­kümnete pärast hajus ning pimedus ja külm taandusid, hakkas kliima kasvuhoone­efekti tõttu soojenema. Maakera keskmine temperatuur muutus peagi 15 kraadi võrra soojemaks kui tänapäeval. Suuremat osa maismaast hakkasid katma lopsakad vihma­- ja lehtpuumetsad ning poolused muutusid jäävabaks.

Maa oli mõneski mõttes naasnud oma õitsenguaega, kuid varasemaga võrreldes oli globaalsest ökosüsteemist puudu üks olu­line element. Polnud enam hiidsisalikke – tonnideraskusi taime- või lihatoidulisi hiiglasi. Kosmilist plahvatust polnud üle elanud ükski 25 kilogrammist raskemaks kasvav neljajalgne liik.

Ka imetajad olid katastroofis rängalt kannatada saanud, neist pääses eluga vaid umbes kümme protsenti liikidest.

Liikide plahvatuslik areng

Paleogeeni alguses puhkenud evolutsiooniline võitlus on aastaid olnud teadlaste tulis­te vaidluste teema. Debati üks osalisi on geneetikud, kes on tänapäeval elavate loomade genoomide põhjal arvutanud välja aja, mil eri loomarühmad on kujunenud.

Kui on teada geenide muteerumise n-ö tempo, siis on näiteks koerte ja elevantide geene võrreldes võimalik välja rehkendada, millal elas nende ühine esiisa.

Seda tüüpi uurimistööd on osutanud, et tänapäevaste imetajate esivanemad arenesid ühtlase kiirusega kogu kriidiajastu vältel (150–65 miljonit aastat tagasi), kuni dinosauruste väljasuremine andis neile viimaks šansi maailma­valitsejaiks saada.

Geeniteadlaste kriitikud aga väidavad, et niisugune arvutamine on ebatäpne, eriti kui kõne all on sedavõrd kauge minevik. Selle vaateviisi järgi on tõeni võimalik jõuda hoopis kivistisi uurides.

Kivististele tuginesid ka University Colle­ge Londoni (UCL) teadlased, kes ongi kokku pannud siiani kõige selgema pildi imetajate varajasest arenguloost.

Loe Imelise Teaduse aprillinumbrist lähemalt, kuidas imetajad said planeedi valitsejateks.