Kuidas hulljulge dessant päästis Lõuna-Korea: on olnud ka hullemaid aegu Põhja-Korea naaber olla
Kuna rünnak tuleb kõigile täieliku üllatusena, liiguvad põhjakorealased kiiresti lõuna poole. Kahe kuu pärast on vallutamata veel ainult poolsaare kaguosa kaugeim nurgake Busan, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Septembris alustab USA kindral Douglas MacArthur dessanti Incheoni juures. See on mäng elu ja surma peale, kus kõik tugevad kaardid on vaenlase käes.
Kaks pikka nädalat on lei-nant Eugene Clark luuranud Incheonis põhjakorealaste selja taga. Nüüd, ööl vastu 15. septembrit 1950 on lähenemas tema missiooni kõrgpunkt.
Juba mõne tunni pärast peab leitnant sõitma paadiga suurelt Yeongheungi saarelt naabersaarele Palmile ning süütama sealses majakas tule, et kindral Douglas MacArthuri dessantvägi saaks kitsaste väinade kaudu lahte siseneda. Kui majakas on pime, võivad laevad madalikule sõita.
Leitnant Clark tõstab binokli ja vaatab pimedusse. Esmapilgul ei paista midagi kahtlast. Ootamatult tundub talle, et tema ees olev riisipõld tõuseb jalgadele ja hakkab tema poole liikuma.
Päriselt see nii muidugi ei ole – Clark näeb maskeerunud põhjakorealasi. See tähendab, et Põhja-Korea sõjavägi on Yeongheungi saarel siiski maabunud ja see ohustab nii Clarki kui ka tema mehi.
„Jookse Yongi juurde ja ütle talle, et umbes seitse punast on üle riisipõllu tema poole teel,“ annab Clark summutatud käsu ühele lõunakorealasest partisanile.
Ameeriklane ei kavatse ise tuld avada ja enda asukohta reeta. Ta teab, et need Põhja-Korea sõdurid on vaid luurele saadetud patrulljagu ning et kuskil teisel pool riisipõldu ootab suurem sõjaline üksus.
Põhjakorealased panevad Clarki vanduma. Tal oli õnnestunud tervelt kaks nädalat tähelepanu äratamata luuret teha ja Incheoni randasid maabumisoperatsiooni jaoks uurida.
Siis aga katkestavad äkilised valangud ameeriklase mõtted. Yong on avanud Põhja-Korea luurajate vastu tule. Clark vaatab eemale, sest tulesähvatused häiriksid pimedusega harjunud silmi ning ta ei näeks tükk aega midagi. Nii nagu ta arvaski, näeb ta peagi vaenlase peajõude tõusmas ja Yongi poole liikumas.
Põhjakorealased tuleb peatada, sest vastasel juhul on Incheoni dessant tõsises ohus.
Kommunism tuleb peatada
Korea sõda algas 25. juunil 1950, kui Põhja-Korea tungis Lõuna-Koreasse. Relvastatud Nõukogude lahingumasinate ja suurtükkidega, tungisid põhjakorealased mürinal lõunasse. USA saatis Jaapani baasidest kiirustades sõdureid Lõuna-Koreale appi.
Ameeriklased olid veendunud, et kommunistlikule agressioonile tuleb samaga vastata või muidu põlvitab peagi kogu maailm Stalini jalge ees. Aasta varem olid „punased“ võitnud Hiina kodusõja ning Ameerika Ühendriigid ei saanud pealt vaadata, kuidas veel üks Aasia riik kommunistide kätte langeb.
Korea sõja esimesed nädalad paljastasid USA sõjaväe raske olukorra. Teisest maailmasõjast oli möödas viis aastat ning ameeriklaste karastunud sõjaveteranid olid asendatud värskelt värvatud nekrutitega, kes nautisid Tokyo head elu. Korea rindel sõitsid Kim Il Sungi tankid ameeriklastest üle, sest viimastel polnud põhjakorealastele vastu astumiseks ei väljaõpet ega varustust.
Niipea, kui põhjakorealaste soomusmasinad nähtavale ilmusid, alustasid USA sõdurid taganemist. Ikka ja jälle taganeti, kuni nad jõudsid mereni ja polnud enam kuhugi taganeda.
Ameeriklastel oli nüüd valida, kas võidelda või surra, ning nad kaevasid Busani linna ümber kaitsekraavid, peitudes sinna hirmuseguse meeleheitega.
Põhjakorealased ründasid nn Busani kotti jäänud sõdureid igal ööl. Varsti olid Busan ja selle ümbrus ainus vallutamata ala Lõuna-Koreas.
Sadamalinna toodi iga päev laevadega täiendust, kuid ainult nii palju, kui oli vaja rindejoone hoidmiseks. Kindral Douglas MacArthur säästis üksuseid vasturünnakuks.
Teise maailmasõja kangelane ei kasutanud sõdureid kunagi kaotuse vältimiseks, vaid suure võidu saavutamiseks. Sõjaõnne pidi pöörama üllatusrünnak Incheoni juures.
Kuidas sõjasündmused arenesid, sellest loe ajakirja Imeline Ajalugu värskest juulinumbrist!
