Kommunistlik dünastia Põhja-Koreas: juba kolmandast valitsejast sai psühhopaat
- Psühhopaatia on südametunnistuse või empaatia puudumine ehk võimetus mõista teiste inimeste soove ja kannatusi ning austada nende vaba tahet. Psühhopaadil on kalduvus ületähtsustada isiklikke soove ning maailma sündmusi tajuda vaid hea ja kurja omavahelise võitlusena. Kui aga selline isik saab mõnes riigis võimule, on kõik teda häirivad isikud ülimas surmaohus.
Kommunistid Jaapani võimu all
Kimide dünastia lugu algab põranda alt ja fakte on sihilikult moonutatud. Ametlik propaganda on viimane asi, mida seal üldse uskuda võib. Igal pool, kus fakte annab sellega võrrelda, ilmneb mõni uus vale. Aga alustaks ajaloost.
Koread ligemale viis sajandit valitsenud (Chosŏni kuningriigi, hilisema Korea keisririigi) Yi dünastia oli 1910. aastal kõrvaldatud võimult ja poolsaar oli sisuliselt Jaapani okupatsiooni all. Jaapani kohalolek tõi küll kaasa majandusliku arengu, aga ilmselgelt rõhus võõrvõim korealasi rängalt.
1925. aastal oli loodud põrandaalune Korea kommunistlik partei, mis ühines Kominterniga 1928. aastal, paraku ilmnes kohe konflikt Moskvas asuva keskuse ja Koreas asuva filiaali vahel. Komintern käskis peaaegu kohe Korea kommunistliku partei laiali saata, viimane aga jätkas tegevust, keskendudes ennekõike poolsaare lõunaossa. Komintern kaotas sisuliselt mõju Koreas.
Kommunistliku partei rajajad Koreas olid Kim Yong-bom ja Pak Hon-yong. Hoolimata hilisematest väljamõeldistest, ei kuulunud Kim Il-sung isegi kommunistide ridadesse enne 1931. aastat. Tema isikukultuse kehtestamisel on ka partei varasemat ajalugu sihilikult moonutatud.
Algne parteiliider, Pak Hon-yong, kui ta 1926. aastal Jaapani võimude poolt vangistati ja kohtu ette toodi, suutis kohut veenda, et on vaimuhaige, määrides oma näo kohtus väljaheidetega kokku. Sama aasta lõpus Pak põgenes NSV Liitu ja sai seal põhjaliku väljaõppe. Tema oleks olnud Moskva loomulik soosik Koreas võimule. Kuid 1940. aastal Koreasse naasnuna, tegutses ta hoopis poolsaare lõunaosas, teisalt aga eelistas Stalin Kominterni 1943 üldse laiali ajada.
Kim Il-Sung, teises kirjaviisis Kim Ir-sen (sündides 1912 kandis veel nime Kim Sŏng-ju, nime tõlgituna "Kim muutub Päikeseks" võttis alles 1935. a) esindas Koreas Hiina kommunistide, s o Mao Zedongi mõjualust leeri. Kuid 1940. aastal oli ka Kim sunnitud üle NSV Liidu piiri põgenema. Kuigi fakti üritati hiljem võltsingutega petta, sündis ka ta poeg Kim Jong-Il (ristinimega Juri Irsenovitš Kim) just 1941. aasta veebruaris Venemaal Vjatskoje külas, mitte 1942. aastal Korea mägedes, nagu propagandistlik muinasjutt hiljem jutustas.
Punaarmee saabus 1945
Niisiis langes Põhja-Korea 1945. aastal ootamatult Punaarmee võimu alla. Tegemist oli võidujooksuga, kui alles augustis 1945 Jaapanile sõja kuulutanud NSV Liit ruttas tõrjuma poolsaarelt ameeriklastest vabastajaid. 38. laiuskraadist sai septembris 1945 poolsaart püsivalt lahutav joon. Punaarmee vajas sel hetkel marionetti, kes oleks ka truu Moskva poliitilisele doktriinile.
Esialgu organiseeris põhjas küll kommuniste Kim Yong-bom, kominterni staažikas suunaja Koreas juba 1930. aastatel. Aga Kim Il-Sung haaras parteis juhirolli detsembris 1945, sisuliselt kustutades senise liidri üldse partei ajaloost. Teine konkureeriv liider, Pak Hon-yong, kes põgenes 1948 samuti Põhja-Koreasse, vangistati 1953 ja hukati arvatavalt mõni aasta hiljem, väidetavalt "ameeriklaste spioonina." Mis oli muidugi tüüpiline GPU-stiilis väljamõeldis.
Kim Il-Sung saabus Koreasse tagasi 19. septembril 1945 ja ilmnes, et tema isiksus ja hilisem kultus ehitati sisuliselt nullist. Mehel oli korraga nii NSV Liidu kui ka Puna-Hiina toetus selja taga. Tema ümber hakati agressiivselt isikukultust looma, selgelt Stalini ja Mao Zedongi eeskujul.
Avantüür, nimega sõda
Tegelik nukumeister oli aga Punaarmee kindral ja Põhja-Korea varjatud valitseja (1945-1950) Terenti Štõkov, kes valitses Põhja-Koread kuni 1950. aastani välja, mil ta koos Kimiga suutis Stalinit veenda, et Korea sõda saab olema kiire ja võidukas poolsaare ühendamine. See oli Štõkovi suur valearvestus.
Põhja-Korea vägede sissetung 1950 sundis hoopis maailma koonduma Lõuna-Korea selja taha ja nii oli punaarmee Korea sõjas ootamatult vastakuti vormiliselt kogu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. ÜRO julgeolekunõukogus esindas Hiinat sel ajal Taiwan ja Moskva boikoteeris üldse parajasti ÜRO tööd, seega kujunes ainsal korral ajaloos olukord, kui agressiooni saadeti tagasi lööma terve ÜRO armee. Vaid Hiina vägede saabumine suutis Põhja-Korea riigi üldse alles jätta.
Massiivse propagandaga juurutatud isikukultus neid fakte muidugi varjas. Kim oli ikka pimestav liider, kelle juhirolli keegi vaidlustada ei tohtinud. Hädavaevu suutis ta oma riigi üldse Korea sõjas 1953. aastal püsima jätta, 2,5 kuni 3 miljonit inimest oli aga avantüüris hukkunud. Riigis alanud sundkollektiviseerimine põhjustas veel Kimi eluajal kokku kuni 3,5 miljoni inimese hukkumise näljas (20. sajandi alguses oli Korea olnud viljakas põllumajandusmaa).
1956. aastal üritasid Moskva ja Peking ühiselt Kimi võimult maha võtta, aga ei tulnud toime. Kim sai võimaluse hoopis parteisisest rahulolematust veriselt maha suruda. Hiina okupatsiooniväed lahkusid ametlikult 1958, sellest alates oli Põhja-Korea armee hambuni relvastuv jõud, kes pidi suutma "ameeriklaste agressiooni" ise tagasi lüüa. Õnneks küll tegelikult seda võimet testima ei hakatud. Kuid võidurelvastumine selgelt süvendas näljahäda niigi kiratsevas plaanimajanduses.
Juche
Riigi ametlikuks ideoloogiaks sai Juche, mis küll varjab lihtsalt vajadust säilitada Kimi isikukultust. Esimest korda väljendas ta sellist kurssi 1955. aastal, ametlikult deklareeris aga alles 1982. Juche-kommunism ei esindanud enam traditsioonilist marksismi-leninismi (nagu Moskva seda defineeris) vaid lausa "uut arengujärku inimkonna ajaloos". Milles see tegelikult seisnes, on pisut ebaselge, tuleb vaid osata suure liidri sõnu igal võimalusel tsiteerida.
Paraku oli riigi suur toetaja Hiina juba 1978. aastal alustanud reforme oma majanduse avamisel, millega Kim Il-Sungi kuulutatav "vaid oma riigi reservidega ise toime tulek" Põhja-Koreas just kokku ei sobinud. Moskva rahaline toetus langes ka lõplikult kokku 1991 ja riigis algas tänaseni veniv majanduslik kriis. Kui Kim Il-sung 1994 suri, langes riik sisuliselt kokku.
Tema auks on riigis püstitatud enam kui 500 Kim Il-Sungi monumenti, isikukultus riigis on rajatud endiselt vaid riigi rajaja kultusele. Ja isegi see, et Kim Il-Sung on surnud, ei tähenda, et tema positsioon igavese liidrina oleks kuskile kadunud. Põhja-Korea on ainus riik maailmas, mida valitseb sama isik ka 23 aastat pärast oma surma.
Dünastia teine ja kolmas lüli
Kim Jong-Ilist sai ametlikult Kim Il-Sungi "troonipärija" juba 1980. aastal. Poeg oli küll üsna nõrk jõud riigis, mille ta isa oli oma käe järgi ehitanud ja kuigi ta täitis seda positsiooni eeskujulikult, käies ringi ja tervitades rahvamajanduse saavutusi, mingit jõukuse kasvu tema ajal ei nähtud. 1993-2000 kannatas riik veel eriti ränga näljahäda käes, kusjuures majandus kahanes ligemale pooleni. Riik muutus täielikult sõltuvaks ÜRO toiduabist, ning oli sunnitud ka pingelõdvendust otsima, paraku ideoloogiline jäikus muutis sisulised kompromissid Lõuna-Koreaga võimatuks.
Majandusimedest me ei kuule, küll sellest, et hiigelsuur armee vajab endiselt toitmist, tavakodanikud maal söövad aga rohuliblesid ja mulda.
Kimide dünastia ei saanud otsa ka Kim Jong-Ili surmaga 2011. aastal. Viimase vanim poeg Kim Jong-nam, oli esmalt "troonipärija", kuni 2001. aastal tegi "ülima kuriteo", külastades Disneylandi, ja seetõttu langes kommunistliku eliidi seas põlu alla. Teine poeg, Kim Jong-chul, polnud väidetavalt piisavalt mehine. Seega tõsteti suure juhi maapealseks kehastuseks Kim Il-Sungi noorim pojapoeg Kim Jong-un, kes sai ka ainusikulise võimu isikukultuslikus riigis.
2013. aastal kirjutati Korea Töölispartei kümne põhilise käsu hulka see, et riiki peab alati valitsema "Paekdu vereliini" kandev isik, sisuliselt reglementeerides, et Kimi dünastia peab kommunistlikus riigis igavesti kestma. (Paekdu mägi on aga koht, kus Kim Jong-Il olevat väidetavalt 1942. aastal sündinud, kuigi nagu me teame, oli see kõik vale).
Kim Jong-unil on teadaolevalt tütar, nimega Ju-ae, kusjuures selleks, et ta sünniks just vanavanaisa sajandal sünnipäeval, 2012, kiirendasid arstid jõuga Kim Jong-uni naise Ri Sol-ju rasedust. Selle lapse sünnist saime tegelikult teada siis, kui korvpallur Dennis Rodman Kimi perekonda 2013. aastal külastas.
Paraku on Kim Jong-un ilmutanud otseselt psühhopaatlike kalduvusi, lastes näiteks oma tädi Kim Kyong-hui mehe Jang Sung-taeki 2013. aastal hukata, ka tädi enda tegelikust käekäigust liigub vaid kõlakaid. Võib oletada, et tädi ise jäeti esialgu ellu. Nüüd siis jõudis kätte vanima venna Kim Jong-nami kord, keda saadeti Malaisiasse tapma naissoost palgamõrvarid.
Kuna Kim Jong-un kohtleb oma lähikondlasi nii julmalt, on selge, et tema positsioon riigis tuginebki hirmuõhkkonnale. See, et konkureerivaid "troonipretendente" on hakatud ridamisi kõrvaldama, viitab aga sellele, et valitseja kardab konkurente. Tegelikult me küll ei saa kontrollida ühtki infokildu, mis riigist välja tilgub, on vaid ohjeldamatult spekulatsioone.
