Kelle mahitusel ja miks hakati kellasid suveajale sättima?

 (37)
Kelle mahitusel ja miks hakati kellasid suveajale sättima?
KellFoto: Remo Casilli, REUTERS

Seoses sellega, et Eesti Vabariigi Valitsus toetab Euroopa Liidus kellakeeramise lõpetamist, otsustas Forte tuhnida pisut ajaloos ja uurida, kuidas suve- ja talveajal vahe tegemine üldse alguse sai.

Üks esimesi rahvaid, kes hakkasid suve- ja talveaja eristamise sarnast süsteemi kasutama, olid roomlased. Kuna nad kasutasid kelladena veenõusid, kus aega mõõdeti vee voolamise kiiruse järgi, siis olid roomlastel veenõude sisse märgitud erinevate kuude jaoks erinevad tunni pikkuse skaalad. Kevadel läksid tunnid progressiivselt pikemaks, sügisel hakkasid need uuesti lühemaks minema. Sarnaseid süsteeme kasutasid Rooma eeskujul ka mitmed teised vanad tsivilisatsioonid. Küll aga oli roomlaste süsteem üles ehitatud hoopis teistsugusele põhimõttele - nad venitasid tunde pikemaks, mitte ei muutnud kellaaega varasemaks ega hilisemaks, seega ei saa neid tänapäevase kellakeeramiseks loojateks pidada.

Rahvasuus peetakse tänapäevase kellakeeramise "isaks" enamasti Ameerika Ühendriikide poliitikut ja nn asutavat isa Benjamin Franklinit. Franklin küll tõesti saatis Prantsusmaal suursaadikuks oleku ajal ajalehele Journal de Paris satiirilise anonüümkirja, kus soovitas prantslastel hommikul varem tõusta, et küünalde pealt kokku hoida, kuid tegemist oli naljaga. See, et 18. sajandil ei olnud mõtet tunnitäpsusega aja arvamisest rääkida, näitab, et tegemist oli naljatlemise eesmärgil loodud kirjutisega. Sellele viitab ka asjaolu, et samas kirjas soovitas Franklin maksustada aknasirmid ja äratada inimesi hommikuti kahurite paugutamise ja kirikukellade helistamisega.

Seotud lood:

Kas inglane või uus-meremaalane?

Suur osa ajalooallikaid nõustub, et esimene inimene, kes suve- ja talveaja põhimõtte välja pakkus oli hoopis Uus-Meremaa entomoloog George Hudson. Kuna ta töötas vahetustega, õppis ta väärtustama valget aega, mida mees kasutas putukate kogumiseks. Selle tulemusel koostas teadlane 1895. aastal soovitusi sisaldava dokumendi, milles ta pakkus välja kahe tunni kaupa kella keeramise süsteemi. Mehe kava kohaselt oleks kella keeratud oktoobris kaks tundi tagasi ning märtsis uuesti kaks tundi edasi. Ulatusliku avaliku huvi tõttu avaldas mees 1898. aastal veel teisegi uurimuse samal teemal, kuid suure läbimurdeni mees oma tegevusega siiski ei jõudnud.

Tuntumaks sai põhimõte 1905. aastal, kui inglasest ehitaja William Willet avastas ühel hommikul mööda Londoni tänavaid lonkides, et suur osa linnaelanikest magavad oma päeva maha. Kuna Willet oli ka kibe käsi golfis, häiris teda see, et pidi varajase päikeseloojangu tõttu oma golfimängud tihti pooleli jätma. Nii jõudiski mees Hudsonist iseseisvalt arusaamani, et kella on vaja keerama hakata. Tema süsteemi järgi oleks kella 20 minuti võrra pidanud edasi keeratama neljal järjestikusel aprilli pühapäeval ning uuesti sama perioodi võrra tagasi neljal septembrikuu pühapäeval.

Loe veel

Tema ettepanekust kuulis Ühendkuningriigi parlamendi liige Robert Pearce, kes tegi sellest seaduseelnõu, mille esitas 1908. aasta 12. veebruaril parlamendi alamkojale. Seal lükati see tagasi, nagu ka mitu järgmist sarnase sisuga eelnõud, mis järgnevate aastate jooksul parlamendile esitati. Willet üritas oma mõtet Ühendkuningriigis populariseerida kuni oma surmani 1915. aastal.

Esimesed "päris" kellakeerajad olid Kanadast

Esimest korda hakati tänapäevaselt kella keerama 1908. aastal Kanadas. Seda ei tehtud aga üleriigiliselt, vaid süsteemi testisid oma huvist ainult mõned riigi piirkonnad. Nii keerasidki 1908. aasta 1. juulil kõik Ontarios asuva Port Arthuri elanikud oma kellad tunni võrra ettepoole ning olid seega esimesed tänapäevased kellakeerajad. Varsti järgnesid ka teised Kanada piirkonnad: 1914. aastal hakati kella keerama Regina linnas Saskatchewanis, 1916. aastal lisandusid Winnipeg ja Brandon.

Riiklikul tasandil jõudsid esimesena kella keeramiseni 1916. aastal Saksa impeerium ning Austria-Ungari. Kuna riigid olid parajasti Esimeses maailmasõjas liitlased, otsustati koos 30. aprillil minna suveajale. Selle eesmärgiks oli kokku hoida kivisütt. Sellele järgnesid lähima paari aasta jooksul kõik sõjas osalenud suurriigid.

Pärast sõda aga vajus mõte taas unustusehõlma ning kellakeeramine lõpetati taas. Uuesti sai mõte populaarseks ning ka ülemaailmselt tunnustatuks Teise maailmasõja ajal. Mõningate suvekuude vältel kasutas Ühendkuningriik Teise maailmasõja ajal isegi topelt-suveaega, ehk kella keerati lausa kahe tunni võrra.

Standardiseeritud ülemaailmne kellakeeramine sai aga veelgi populaarsust juurde 1970. aastate energiakriisi ajal, mil kella keerajatega ühinesid peaaegu kõik maailma arenenud riigid. Tänapäeval keerab kella umbes 40% kõigist maailma riikidest. Samas on ka riike, kus kella pole kunagi päevase valge aja maksimeerimiseks keeratud näiteks nagu Tai, Venezuela või Saudi Araabia.

Kella keeramine Eestis

Eestis mindi esmakordselt suveajale üle 1917. aastal. Suveajale mindi üle ka mõlema Saksa okupatsiooni ajal, pärast Teist maailmasõda kellakeeramine mõneks ajaks lõpetati. Suveajale üleminek tuli Eestis taas kasutusele 1981. aastal. Alates 2002. aastast on Eesti läinud üle suveajale märtsi viimasel pühapäeval ja tagasi talveajale oktoobri viimasel pühapäeval.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare