KATKEND VÄRSKEST RAAMATUST | Kuidas sakslased Lenini Venemaale saatsid ja Eesti agent teda toetas, 1. osa

 (28)
KATKEND VÄRSKEST RAAMATUST | Kuidas sakslased Lenini Venemaale saatsid ja Eesti agent teda toetas, 1. osa
Vladimir LeninFoto: TASS / AFP

Noorema põlve ajaloolane Sean McMeekin on erinevate riikide arhiivides põhjalikku uurimistööd teinud. Tema töö põhjal ilmus eesti keeles värskelt raamat: „Vene revolutsioon. Uus ajalugu“, millest avaldame täna ja homme katkendi, mis räägib Aleksander Keskülast ning sellest, kui palju Saksamaa Leninit toetas.

Bolševike partei liidri jaoks oli sõda seni vaikselt möödunud, tema enda pingutustele vaatamata. 1914. aasta augustis puhkenud vaenutegevuse ajal viibis Lenin Poroninis, Krakówi lähistel Austria Galiitsias, kus ta agiteeris kohalikke ukrainlasi. Krakówi politsei arreteeris ta kui vaenuliku võõrriigi kodaniku, kuni üks Austria sotsialistide liider vandega kinnitas, et Lenin polnud mitte tsaari spioon, vaid „Venemaa äge vaenlane“. Lenini juhtumile oli abiks asjaolu, et tema korteri läbiotsimine tõi lagedale üksnes sääraseid kuivi majandustraktaate, mis võiksid hullutada üht teenekat marksistlikku agitaatorit. Austria ametnike poolt korraldatud ülekuulamised kinnitasid, et Lenin oli revolutsiooniline fanaatik, kes toetas avalikult Ukraina separatismi, mis oli Keskriikide üks põhilisi sõjalisi eesmärke. Lenin vabastati septembri alguses Habsburgi sõjaministeeriumi erikorraldusega ning saadeti koos abikaasa Krupskaja ja truu bolševistliku adjutandi Grigori Zinovjeviga sõjaväe postirongis Šveitsi, kus ta veetis sõja tsaarivastaseid vandenõusid sepitsedes.

Seotud lood:

Lenin, kes oli juba Austrias luubi all, sattus 1915. aastal Saksamaa välisministeeriumi tähelepanu alla kahest sõltumatust allikast lähtuvalt. Esimesega neist, Aleksander „Parvus“ Helphandiga, kes korraldas 1905. aastal pahandusi Petrogradis, oleme juba kokku puutunud. Pärast Siberist väljasaatmiselt põgenemist elas Parvus värviküllast ja huvitavat elu välismaal – Saksamaal ja Türgis. Sõja puhkemise ajal pidas ta Bosporuse ääres poliitilist salongi ukraina separatistide, armeenia ja gruusia sotsialistide ja teiste tsaari poolt eksiili saadetute jaoks; selles rollis taotles ta 1915. aasta jaanuaris audientsi Saksa suursaadikult parun Hans von Wangenheimilt. Parvus ütles Wangenheimile: „Saksa keiserliku valitsuse huvid langevad kokku vene revolutsionääride huvidega.“

Teine vahendaja, Aleksander Kesküla, polnud vähem värvikas. Eesti bolševik oli nagu Parvuski 1905. aasta revolutsiooni karastunud veteran, kuid võttis hiljuti omaks täiskäigul areneva eesti rahvusluse (kui tema soome sõber küsis, mis plaanid tal Petrogradiga on pärast seda, kui Eesti selle vallutab, vastas Kesküla, et linna paleedest saaks suurepärased „kivimurrud“). Kesküla motivatsioon 1914. aasta septembris Saksa luure heaks töötada oli tema enda hilisemate meenutuste kohaselt lihtne: „Venemaa vihkamine“. 1915. aasta septembris informeeris Kesküla Bernis resideerivat Saksa konsulit Gisbert von Rombergi Lenini vaadetest ja ideoloogilisest seisukohast. Seepeale hakkas Romberg maksma Keskülale 20 000 marka kuus, et toimetada see Leninile ja teistele bolševikele.

Loe veel

Mõeldes Lenini seisukohale sõja suhtes, mille ta visandas eksiilis sotsialistide kongressidel Zimmerwaldis (1915) ja Kienthalis (1916), pole raske aru saada, miks Saksa välisministeerium teda poputas. Kui enamus toetas nendel kogunemistel (endiselt menševistliku) Trotski ja teiste poolt kirja pandud resolutsioone, mis olid sõja vastu ning lähtusid vanast üldstreigi põhimõttest, mis ärgitas töölisi töötamisest või sõdimisest keelduma, siis Lenin formuleeris vähemusse jäänud „revolutsioonilise lüüasaamispoliitika“ doktriini. Ta väitis, et sotsialistid peaksid töötama selles suunas, et nende oma riigid saaksid lüüa – ta mõtles seda sõna-sõnalt – et muuta seeläbi „imperialistlik sõda kodusõjaks“. Selle asemel, et nõustada, kuidas mobiliseerimisele vastupanu osutada, peaksid sotsialistid julgustama töölisi armeega ühinema, et viimast mässude õhutamisega „punaseks“ muuta. Ehkki Zimmerwaldis nägi marksistlik enamus neid vaateid lõhestavatena, oli Lenin lähemal Eugéne Poitiers’ sotsialistliku hümni „Internatsionaal“ vaimule, mis õhutas armeed mässule:

Türannid tüssavad meid needes,

Ent rahu meile koidab ju!

Nüüd seisaku tehkem armeedes,

Ja relvad maha pandagu!

Kui mõtlevad need kannibalid,

Et teevad sangareid meist taas,

Siis teadku nad, et meie kuulid

Sel juhul oma kindral saab.

Lenini „Zimmerwaldi doktriin“ oli sedavõrd plahvatusohtlik, et kui konsul Romberg seda Berliinile selgitas, sekkus Saksamaa välisministeerium, et tühistada Lenini programmi trükkimine, sest muidu võinuks seda kasutada ohranka, et õigustada sotsialistide massilist arreteerimist Venemaal.

Veebruarirevolutsioonile eelnenud kuudel langes Lenin sakslaste tähelepanu alt mingil määral välja. Parvus keskendas oma jõupingutused tööstuslikule sabotaažile Venemaal, samas kui Kesküla kaugenes Leninist, kuna viimane näitas Eesti küsimuses üles ükskõiksust (sakslased omakorda kaugenesid seetõttu Keskülast ja katkestasid temaga 1916. aasta oktoobris suhted). Lenin ise ei olnud enam Vene oludega kursis ning see rusus teda. 9./22. jaanuaril 1917. aastal ütles Lenin noorte sotsialistide kokkusaamisel Zürichi Volkshausis: „Meie, vana generatsiooni esindajad ei pruugi saabuva revolutsiooni otsustavaid lahinguid näha.“

Esmalt kuulis Lenin revolutsioonist ühelt Austria seltsimehelt 1./14. märtsil 1917. aastal. Elevil, soovis ta otsekohe Petrogradi tagasi sõita, ehkki lääne- ja idarinnete vältimiseks lühim ja ohutuim tee Šveitsist Venemaale tähendas sõitu läbi Saksamaa, mis võis tunduda kahtlane venelastele kodumaal. Romberg, Saksa konsul Bernis, oli valmis aitama, ent nii temal kui Leninil tuli toimetada ettevaatlikult. Šveitsi sotsialist Fritz Platten toimis vahendajana ja korraldas läbirääkimised Lenini ning Šveitsi ja Saksa valitsuste vahel, ostis kõik piletid ning täitis ametliku „võõrustaja“ ja kõneisiku rolli ajal, mil rong läbis Saksamaad, nii et ühelgi venelasel ei tarvitsenud Saksa ametnikega rääkida. Et ettevõtmist veelgi maskeerida, hoolitses Platten selle eest, et seltskonnaga rongis liituksid peale Lenini ja tema üheksateistkümne bolševistliku kaaslase (kelle hulgas olid Zinovjev, Lenini abikaasa Krupskaja, Lenini armuke Inessa Armand ja ahelsuitsetajast poola-juudi ajakirjanik Karl Radek) ka vana menševike liider Julius Martov ning kuus juudi Bundi mittebolševistlikku liiget. Platten püüdis kaasata ka esseeride eksiilis viibivaid liikmeid, kuid see tal ei õnnestunud: mitte ükski noist patriootlikumalt meelestatud venelastest ei soovinud Leniniga seotud olla. Kõige tähtsam tingimus oli seotud „ekstraterritoriaalsusega“: ajakirjandusse lasti ringlema jutt, et Lenini vagun oli „plommitud“ ning Saksamaad läbides uksi ei ava. 23. märtsil / 5. aprillil 1917. aastal eraldas Saksa valitsus viis miljonit kuldmarka Venemaal revolutsiooni levitamiseks ning neli päeva hiljem saadeti Lenin teele.

Ehkki kõik püüdsid levitada plommitud rongivaguni lugu, hakkas see pea koheselt lekkima. Venelastel tuli pärast Šveitsi piiri ületamist rongi vahetada, mis tähendas, et nad ikkagi astusid Saksamaa pinnale – Gottmadingenis. Uue Saksa rongi peal saatsid neid kaks Saksa armee ohvitseri, kapten von Planetz ja leitnant von Buhring, kes mõlemad allusid vahetult kindral Erich Ludendorffile Saksa ülemjuhatuses (Buhring valiti põhjusel, et ta rääkis soravalt vene keelt). Gottmadingenis ühines nendega veel kolmaski sakslane, ametiühingutegelane Wilhelm Jansson, kes allus Parvusele. Saksa dokumentide põhjal teame ka, et Vene delegatsioonil ebaõnnestus kohtumine sidepidajaga Frankfurtis, mis tingis pika peatuse rongide vahel; et neljas sakslane, „tsiviilriietuses ohvitser“ külastas Lenini vagunit, kui see Berliinist läbi sõitis; et peatus kestis seal 20 tundi ning täiendati toidu ja värske piima varusid; ja et see teine viivitus sundis venelasi hiljem tervet ööd Sassnitzi hotellis veetma, sest tuli oodata järgmist Taani suunduvat praami.

Revolutsiooni järel Saksamaale repatrieerunud vene sõjavangide vande all antud tunnistuste kohaselt polnud põhjused, miks Lenini vagun Saksamaal peatus, sugugi nii süütud. Üks mainitutest, vanemallohvitser F. P. Zinenko tunnistas, et Lenini abistamist sakslaste poolt ning tema toetust Ukraina separatismile arutati sõjavangide laagris avalikult. Teine tunnistaja, kapten E. A. Tiškin teatas, et tema laagris Stralsundis Läänemere ääres hakkasid kõik äkki Leninist rääkima 1917. aasta aprillis – mis pole kuigi üllatav, sest Lenini rong möödus Stralsundist teel läheduses asuvasse Sassnitzi, kus ta veetis öö 29. märtsil / 11. aprillil 1917. aastal. Tiškin tunnistas vande all, et Stralsundi laagris oli üldiselt teada, et Lenin väljus Saksamaad läbides rongist, et pidada poliitilisi kõnesid.

Ükskõik milline nende spetsiifiliste süüdistuste taga peituv tõde ka poleks, ei ärata Saksamaa Vene-poliitika põhirõhk 1917. aastal kahtlusi. Igat sorti sotsialistlikud pagulased (välja arvatud sõda pooldavad esseerid, kes otsisid abi liitlastelt) saadeti sakslaste kulul Venemaale, et kasvatada pingeid nõukogu ja Ajutise Valitsuse vahel. Tsaariarmee ukraina, soome, poola ja eesti päritolu sõjavangid saadeti koju iseseisvuse toetuseks kihutustööd tegema. Selles rahulolematus inimmassis, mis voolas revolutsioonilisele Venemaale, kujutas Lenin vaid üht indiviidi. Ent oma sõda puudutavate äärmuslike vaadetega ning Ukraina separatismi oportunistliku toetajana täitis Lenin kaose katalüsaatorina võtmerolli, olles kui üheliikmeline õhkimiskomando, mis saadeti purustama Venemaa sõjapingutusi. Parvus ise seletas märtsi lõpus Saksa saadikule Kopenhaagenis, et hoidmaks ära venelaste võitlusmoraali taastumist Ajutise Valitsuse all, tuleb toetada äärmuslikku revolutsioonilist liikumist, et anarhia veelgi intensiivistuks. Või nagu Parvus parajasti Kopenhaagenis viibivale Saksamaa sotsialistide liidrile Philip Scheidemannile selgitas, oli Lenini hullus palju raevukam kui ülejäänud Venemaa sotsialistide oma.

Mis on kõigi aegade julgeim otsus, mis on Eestis tehtud?


Tänud vastamast ja head loosiõnne!