KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Okupatsioonivägede saabumine ja Raua tänava lahing, 4. osa

 (10)

KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Okupatsioonivägede saabumine ja Raua tänava lahing, 4. osa
Hanno Ojalo

Forte avaldab sel nädalal jaokaupa lõike Hanno Ojalo uuest raamatust "Tallinn Teises maailmasõjas 1939-1945. Inimesed, linn ja laevad" (ilmunud kirjastuse Ammukaar alt). Keskendume juunisündmustele aastal 1940, mil Punaarmee Eestisse tungis ja täna on teemaks nn Raua tänava lahing.

Vaatame lähemalt tegelikult ainukest inimohvritega relvakokkupõrget Tallinnas, mis on saanud rahvapärase nime Raua tänava lahing.

21. juuni õhtul kell 19.30 paiku saabus veoautol koolimaja juurde nn „töölisomakaitse“ salk ja püüdis hoonesse tungida.
Tunnimeestele ja korrapidaja-allohvitserile seletasid punased, et nad olevat töörahva esindajad. Nõuti relvade loovutamist ja korrapidamise üleandmist. Sissetungijad olid joobnud, ilma kindla juhita, kokku erinevatel hinnangutel 10-30 meest. Relvastatud olid nad püsside ja püstolitega, kandsid närust riietust ja punaseid käelinte.

Kui Sidepataljon keeldus eraisikutele relvi loovutamast, taganesid „töölisomakaitsjad“ oma auto juurde ja kutsusid abiväge. Umbes poole tunni pärast saabuski kohale üks Punaarmee soomuk ja nüüd korrati endist nõuet juba okupatsiooniarmee esindajate toel.

Relvad antigi ära, kuna oli käsk mitte astuda konflikti Nõukogude Liidu sõjaväe esindajatega. Hambaid kokku surudes olid sidepataljonlased sunnitud oma relvad loovutama, kuid seejuures püüti osa relvi ka kõrvale toimetada ning peita See õnnestuski ja ehkki osa neist leiti, jäi neid siiski ka sõduritele kätte.

Loe veel

Raua tänav Eesti Vabariigi ajal. Foto: Eesti Ajaloomuuseum
Seotud lood:

Sissetungijad otsisid läbi enamuse koolimaja ruumidest ja viisid lisaks relvadele ja laskemoonale ära ka muud vara, sealhulgas sõdurite isiklikke esemeid – kelli, habemenuge jms. Sidepataljonlaste protestidele vastati ähvardustega rahulolematud seina äärde panna ja
maha lasta. Seejärel jätsid punased igaks juhuks kohale 6-8-mehelise relvastatud valvemeeskonna ja lahkusid koos Punaarmee soomukiga, laadides relvastuse pataljonilt äravõetud veoautole.

Valitsus astus ametisse

Üsna varsti (tõenäoliselt kell 22, kui sellest teatati raadios) saadi kuidagimoodi teade, et uus Vabariigi Valitsus (Johannes Varese nukuvalitsus) on ametisse astunud ja sellepärast jõudsid punased isekeskis arusaamisele, et nende kohalviibimine on vist üleliigne. Igal juhul moodustasid nad väikese delegatsiooni, kes saadeti Sidepataljonilt võetud autol Toompeale asja uurima. Tagasi tulnud esindajad tõidki teate, et uus valitsus on tõesti ametisse määratud,
relvad antakse sõjaväele tagasi ja nemad võivad lahkuda.

Vahepeal leidsid sõdurid kooliõuest muu sinna ladustatud vara hulgast kolimisel väeosast kaasa toodud mobilisatsioonivaru relvad, mida punased eelneva läbiotsimise ajal ei olnud avastanud. Need olid pakitud rohelistesse plekiga kinni löödud kastidesse, igas kastis
hoolikalt tavoti sisse määritud 7-8 vintpüssi. Sõdurid murdsid kastid lahti ja jagasid püssid kiiresti laiali. Sealsamas seisid ka tsingitud kastid laskemoonaga. Mehed toppisid taskud padruneid täis ning puhastasid püssid voodilinadest tõmmatud lappidega tavotist puhtaks.

Sidepataljoni mehed panid nüüd ise välja vahipostid nii koolihoone juurde, samuti koolimaja õuele paigutatud varustuse juurde. Kuigi 21. – 22. juuni öö on üks valgemaid (päike loojub alles kell 22.43), hakkas juba hämarduma. Pingelises olukorras oldi valmis edasisteks sündmusteks.

Kella 23 või 23.30 paiku läks 10-meheline (teistel andmetel oli punaseid 15-20) töölisomakaitse salk sidepataljoni, et seal asuvat valvetoimkonda vahetada. Vahetus olevat olnud saadetud Toompealt. Tõenäoliselt ei olnud punased „revolutsioonilise“ segaduse tõttu
teadlikud oma seltsimeeste (eelmise valvemeeskonna) lahkumisest. Võimalik, et eelmine „tööliskorrapidajate toimkond“ ei teatanud „staapi“ oma lahkumisest või jäeti sealt teade lihtsalt edastamata.

Uued tulijad olid sõjakad

Uus grupp oli väga sõjakas ning nõudis ägedalt sisselaskmist. Sõdurid neid sisse ei lasknud, kuid olid valmis selgitama asjaolusid „töölisomakaitsjate“ esindajatega. Kaks meest tulidki sisse, neilt nõuti volitust. Seda neil polnud, siis lepiti kokku, et tuleb
Toompealt järele pärida.

Väljas olev jõuk aga muutus läbirääkimiste ajal ärevaks ja kannatamatuks. Kostus hüüdeid: „Kuraditele vaja tina!“ Üks mees tahtis veel sisse tungida, kuid uksel seisev vahisõdur reamees Johannes Mandre takistas seda. Siis karjus keegi töölisomakaitsjatest „Seltsimehed, avage tuli!“ Kõlas lask, sõdur sai tabamuse kõhtu või rinda, tegi veel paar sammu ja suri.

Teine tunnimees kapral Endel Horn avas vastutule ja sai oma sõnul pihta kahele ründajale. Seepeale taganes ta koolimaja ruumidesse ja algas impulsiivne, ilma käskluseta tulistamine koolimaja akendest.

Paul Väli: „Öö hakul sõitis koolimaja juurde auto, kust väljunud RO mehed tahtsid kohe koolimajja tormata. Uksel oli aga vahipostil parajasti minu jao kõige pikem mees Mandre. See muidugi hüüdis „seis”, ja kui mehed ikka edasi tormasid, tõmbus ise koolimaja koridori ja karjus – „seis, lasen”. Üks sissetungija oli aga koolimaja ukseni jõudnud ja tulistas tunnimees Mandret revolvrist lühikese maa pealt. Mandre kukkus kahe ukse vahele. Tema asemele
tormas uus tunnimees, kes sulges ukse ja asus ise langenud mehe asemele koolimaja kaitsma.

Kohe jooksid kohale ka korrapidajaohvitser ja vahtkonnaülem, kes andsid üldise lahinghäire ja käskisid sisse võtta ringkaitse. Nii läkski vastastikuseks tulistamiseks, mis võrdlemisi valge öö tõttu kestis pea hommikuni. Alles siis, kui sõitis kohale Punaarmee soomusauto suurtükiga, asuti pidama läbirääkimisi RO meestega. Sellele järgnes uus pataljoni relvituks tegemine, üleüldine läbiotsimine ja koolimaja rüüstamine, seejärgi aga pataljoni
isikkoosseisu koolimaja esisele platsile väljatoomine RO meeste kuulipildujatorude alla.“

Tulevahetuse lõpetasid kohale saabunud Punaarmee soomukid, kes avasid koolimaja pihta tule kuulipildujatest. Erinevatel andmetel oli neid kuus (võimalik, et see on liialdatud). Suure tõenäosusega olid need BA-10 tüüpi masinad.

Iga kümnenda võiks maha lasta

Konflikt lõppeski sellega, et sidepataljonlased panid relvad maha ja väljusid ülestõstetud kätega hoonest. Seejärel tungisid piirajad uuesti koolimajja ja korjasid kokku kõik relvad. Seekord korraldasid „töölisomakaitsjad“ hoone põhjaliku läbiotsimise ja rüüstamise.

Rudolf Lind: „Saime enda komandörilt käsu: majast välja tulla ülestõstetud kätega, relvad jätta sinna, kus teie olite. Kui meie maja ees juba väljas olime, andis soomusmasina komandör käsu: sõdurid istuda majaesisele murule, eraldi rivistuda ohvitserid ja allohvitserid. Üks meie ründaja, kellel oli käsivarrel punane lint, tegi masina komandörile ettepaneku, et ka sõdurid rivistada ja iga kümnes maha lasta.“

Punaarmee komandörid üritasid asjatult selgitada, kes andis käsu tule avamiseks. Eesmärk jäi saavutamata, sest tõenäoliselt avasid sidepataljonlased vastutule omal algatusel peale reamees Mandre tapmist. Kumbki pool süüdistas tule avamises vastaspoolt.

Kuna käsk oli punaarmeelaste pihta tuld mitte avada, siis kinnitasid sõdurid, et neid ka ei tulistatud. Tulevahetus käis vaid relvastatud eraisikutega, kes neile kallale olid tunginud. Lõpuks jäeti sõjamehed esialgu „töölisomakaitsjate“ relvastatud valve alla ja hommikul anti
Sidepataljonile käsk kolida üle Gustav Adolfi gümnaasiumisse.

On teada, et relvadega vastuhakkamiseks valmisolijaid oli sel päeval nii Tallinnas kui ka mujal veelgi, kuid distsiplineeritud sõjaväelastena oodati käsku juhtidelt, mida ei tulnudki.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised