KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Miilitsa ja politsei ringmäng

 (1)
KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Miilitsa ja politsei ringmäng
Politseinikud laskeharjutusel.Hanno Ojalo

Forte avaldab taas lõigu kirjastuse Ammukaar alt ilmunud Hanno Ojalo raamatust "Tallinn Teises maailmasõjas 1939-1945. Inimesed, linn ja laevad." Täna on juttu sellest, kuidas politsei asendus miilitsaga, see politseiga ja viimane jälle miilitsaga.

Üks nähtus, mis tallinlastele sõjapäevil pidevalt võimude vaheldumist meelde tuletas, oli erinevate korrakaitsjate tänavatel kohalolu. Politseinikud asendati 1940. aastal miilitsatega, need omakorda 1941. aastal politseinikega ja lõpuks 1944. aastal oli miilits jälle tagasi.

Eesti Vabariigi päevil tegeles korra tagamisega Tallinnas Siseministeeriumile alluv politsei.

Jaanuaris 1940 oli Tallinn-Harju prefektuuris kokku 466 politseiametnikku, neist enamus muidugi pealinnas. Jagunesid nad niimoodi:

Prefekt 1
Abiprefektid 2
Komissarid 15
Abikomissarid 8
Konstaablid 109
Kordnikud jm 331

1940. aasta riigipöörde ajal keelati politseinikel korra tagamine ja „revolutsionääride“ tegevuse takistamine, seejärel aga algas politseisüsteemi järjekindel lammutamine. Paraku leidsid 1940. aasta suvel võimulepääsenud punased, et politseinikud on põhimõtteliselt „kodanluse verekoerad“ ja „ülemaailmse proletariaadi“ kõige kurjemad vaenlased. Seega oli nende edasiseks saatuseks kas hukkamine või vangilaager. Siiski toimus politseinike vangistamine vähehaaval, seejuures nabiti esmalt kinni ülemused, poliitilise politsei ametnikud ja muidugi need, keda andis kuidagi seostada kommunistlike terroristide vastase võitlusega.

Hanno Ojalo
Seotud lood:

Enne Eesti Vabariigi lõpliku annekteerimise vormistamist jättis nukuvalitsus politsei formaalselt alles (kuni miilitsa formeerimiseni), kuid moodustas otsekohe „Rahva Omakaitse“ nimelise relvajõu. Tegemist oli okupatsioonivõimude toetusel EK(b)P poolt vabatahtlikkuse alusel moodustatud korrakaitseorganisatsiooniga, mis ühest küljest meenutas abipolitseid, teisest küljest Punakaarti. Ametlikult loodi see presidendi poolt 5. juulil 1940 allkirjastatud dekreedi „Rahva Omakaitse korraldamise seaduse“ alusel, kuid tegelikult moodustati esimesed salgad kommunistide korraldusel juba 21. juunil. Rahva hulgas levis kohe hüüdnimi „Röövlid omavahel“, milleks andis põhjust paljude tegelaste kriminaalne minevik, samuti punasel käesidemel ilutsevad tähed RO.

Uue „punakaardi“ liikmed olid sarnaselt endisele Kaitseliidule sõjaväeliselt üksustesse jagatud, nad varustati vormiriietuse ja relvadega. Rahva Omakaitse liikmetele loodi vorm, mis sarnanes mingil määral Hispaania kodusõjas sõdinud kommunistlike väeosade võitlejate improviseeritud vormiriietusega - see põhines töötunkedel ehk vana nimega töökombinesoonil. Muidugi kontrollis RO-d nukuvalitsuse siseminister Maksim Unt ja EK(b)P juhtkond. Relvad ja sõidukid saadi põhiliselt politsei käest, vintpüssid aga Kaitseliidult kokkukorjatud varudest. Nii näiteks krabasid punased 21. juunil ainuüksi Lennuki tänaval paiknevast Politsei Ratsareservist 32 külgkorviga mootorratast BMW, 7 sõiduautot, 24 ratsahobust ja koguni ühe Rootsist ostetud soomusauto.

Esimene RO üksus loodi Toompea lossi (kus pidas istungeid punane nukuvalitsus) valveks ja selle juhiks sai Toompea lossi uus komandant kommunist Viktor Feigin.

Vastavalt "Rahva Omakaitse korraldamise seadus"e §2. oli Rahva Omakaitse ülesandeks:
1. politseivõimude abistamine kodanike julgeoleku kaitsmisel Siseministri poolt määratud ulatuses;
2. oma liikmeile sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine ning nende kultuurilise ning kehalise kasvatuse arendamine;
3. muude ülesannete täitmine, mis seadustega, määrustega või Siseministri korraldustega temale pannakse.

Rahva Omakaitse üldjuht oli kommunist Karl Hansson (Hispaania kodusõja veteran) ja RO Peastaap. Vastavalt RO seadusele jagunes RO ringkondadeks, osakondadeks, jaoskondadeks ja rühmadeks – Tallinnas siis vastavalt Tallinna ringkond. Rahva Omakaitse organisatsioon likvideeriti 25. septembril 1940. aastal pärast Eesti annekteerimist ja ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi moodustamist, mille koosseisu RO-lased viidi. Nende okupantide kaasajooksikute seltskonda kasutati vastloodud miilitsa mehitamiseks. Kokku käis nende kolme kuu jooksul RO-st läbi ligi 5000 isikut.

Loe veel

Töölistalupoegade Miilits moodustati ametlikult Eestis okupatsioonivõimude poolt 11. septembril 1940. Juba enne seda vallandati ametist hulk politseinikke (osa neist ka arreteeriti), viimased 170 meest lasti lahti 28. augustil 1940 ja Rahva Omakaitse võttis kõik politseiasutused enda kätte. Järgnes ajujaht endistele politseinikele, mitmed arreteeriti kohe, mitmed 14. juunil 1941. Nutikamatel õnnestus ennast siiski sakslaste tulekuni varjata. Venemaal ja Siberis hukkusid paljud politseinikud vangilaagrites, kodumaale jõudsid vähesed ja needki sageli invaliididena.

Miilits osales koos kommunistidest „aktiiviga“ aktiivselt ka inimsusevastastes kuritegudes, eelkõige 14. juuni 1941. aasta küüditamises, hiljem ka hävituspataljonide koosseisus. Seetõttu pole vaja imestada, et peale Tallinna vallutamist 28. augustil 1941 algas omakorda jaht miilitsameestele. Need, kes kätte saadi, vangistati, osa ka hukati.

Tartu politseinikud. Hanno Ojalo

Endised Eesti Vabariigi politseinikud, kes olid arreteerimisest ja küüditamisest pääsenud, kutsuti nüüd uuesti teenistusse ja esimestel aastatel kandis politsei ka Eesti Vabariigi aegset vormi. Politsei jagunes Saksa okupatsiooni perioodil Kriminaalpolitseiks ja Julgeolekupolitseiks. Nende tegevusvaldkonnad vastasid nimetustele.

1944. aasta sügisel, kui Tallinn uuesti Punaarmee kätte langes, alustas taas tegevust miilits. Juba sama aasta kevadel moodustati Leningradis endistest militsionääridest ja muudest NKVD süsteemi asjameestest nn „Põhja operatiivgrupp“, mis pidi vallutatud Eestis mehitama Tallinna ja Põhja-Eesti miilitsajaoskonnad. Kuna endisi ENSV kaadreid ei jätkunud, otsiti uusi mehi mitmelt poolt, peamiselt muidugi Venemaalt, kuid sealhulgas ka laskurkorpuse meeste hulgast. Tallinnas selgus muidugi, et miilitaid ei jätku ja seetõttu asuti värbama kohalikke sobivaid elanikke. Kriteeriumiks oli, et kandidaadid ei tohtinud olla endised Saksa sõjaväes või Omakaitses olnud mehed.

Tähelepanuväärne on ka see, et Tallinna miilitsatöötajatest oli 1. jaanuari 1945 seisuga 55% algharidusega!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare