Pärnu- ja Tallinna-suunalise kaubateede ristumise tõttu oli Paide arvatavasti juba muinasajal oluline keskus. Paelinna ametlik ajalugu sai aga alguse diplomaatilise kavalusega. Nimelt olid Saksa ordu ja Põhja-Eestis valitsev Taani kuningas sõlminud 1238. aastal Stensby lepingu, mille kohaselt Järvamaa jäi ordule, kuid viimane ei tohtinud sinna mitte ühtegi kindlust ehitada. Tänane Järvamaa jagunes tollal kaheks: põhja pool Järvamaa, lõunaosas aga väike Alempoisi maakond. Kahe maakonna piir jooksis just tänase Paide kohalt.

Nii alustas ordu 1265. aastal kindluse ehitamist Alempoisi põhjapiirile vastu Järvamaad. Lepingut ei rikutud, aga kohe vastu tollase Järvamaa lõunapiiri kerkis võimas kivilinnus. Uuemate uuringute järgi on selle vanimaks osaks kastell-linnuse müürid koos väravatorniga. Varasemalt on vanimaks rajatiseks peetud aga kaheksatahulist Vallitorni. Sellest 30-meetrisest liputornist sai igatahes ajapikku Paide vapisümbol. 1941. aastal õhkis Vallitorni taganev punaarmee. Jüriöö ülestõusu 650. aastapäevaks 1993. aastal taastasid paidelased oma linna sümboli. Täna asub seal põnev Ajakeskus.

Järjest võimsamaks ehitatava paekivist linnuse külje alla kujunes aga aastatega väike, kuid õitsev keskaegne linn. Linna südameks oli turuplats, tänane keskväljak. All-linna kõige uhkemaks ehitiseks oli gooti stiilis Püha-Risti kirik. Ametlikult sai Paide linnaõigused 1291. aastal.

Paide ordulinnuse varemed ülemöödunud sajandivahetuse paiku.

Tükkideks raiutud eestlaste kuningad

4. mai 1343. Paide linnuses koguneb väga esinduslik seltskond: ordumeister, Viljandi ja Riia komtuurid, Järva foogt, Tallinna piiskop - kõik tollases Eestis väga olulised tegijad. Nende vastas istuvad neli vastkroonitud eestlaste kuningat koos oma sõjasulastega. Paar nädalat varem on Põhja-Eesti Taani valdustes puhkenud eestlaste suurmäss.

Taani võimud paluvad ordult abi, aga orduväed on parasjagu hõivatud sõjapidamisega venelaste vastu Lõuna-Eestis. Nii tuleb võita aega ja üks võimalusi selleks on kutsuda eestlaste juhid läbirääkimistele. Paide kõnelused kulgevad aga väga teravas toonis. Eestlased on kindlad oma diplomaatilises puutumatuses. Aga ordujuhtidel on teised plaanid - korraga antakse käsk neli kuningat ja nende kaaslased vangistada, tekib kähmlus, aga see eestlasi enam ei päästa - nad raiutakse kohapeal tükkideks.

Piiramine piiramise otsa

Oletame, et elas kord paidelane, kes sündis 1540. aastal ja kel õnnestus elada 1610. aastani. Ta oleks näinud keskaja lõpu imeilusat Eesti väikelinna Wittensteini/Weissensteini (Paide saksapärased nimed, mis tähendavad paekivi).

Aga sellega oleks paradiisiaeg ka lõppenud. Liivi sõjas ja sellele järgnenud Poola-Rootsi sõdades piirati Paidet kokku enam kui kümme korda. Iga selline piiramine tõi kaasa ülisuuri purustusi all-linnas, aga ka võimas linnus sai tõsiselt kannatada. 1573. aasta 1. jaanuaril õnnestus venelastel tsaar Ivan Julma isiklikul juhtimisel vallutada Paide linn ja linnus. Kuna piiramise käigus sai surma tsaari üks lähedasemaid inimesi, tema terrorirežiimi julmemaid timukaid Maljuta Skuratov, andis Ivan IV käsu piinata surnuks kõik veel elus olevad paidelased.

Paide piiramine Vene vägede poolt 1573. aastal.

1585. aasta paiku ümbritseti linnus muldvalliga ja selle kolme nurka rajati bastionid. See oli viimane katse Paide linnust moderniseerida. Järgnevate sõdade käigus käis linnus käest-kätte.

1636. aastal kustutati purustatud linnus kindluste nimekirjast ja osa selle rajatisi hävitati. Rootsi kuninganna Kristiina liitis samal aastal sõdades täiesti hävitatud linna Mäo mõisaga. Paide kaotas 150 aastaks linnaõigused. Alles Katariina II ajal sai Paide areng taas hoo sisse. Muide, täpselt sama saatus tabas tollal ka Viljandit ja Rakveret.

Artikli koostamisel on kasutatud kultuurimälestiste registri ja Wikipedia andmeid.

Järgmisel korral räägime Elistvere mõisa ajaloost.