Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Eesti kunagine suurim vabrik Kreenholm oli justkui omaette linn

 (2)

Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Eesti kunagine suurim vabrik Kreenholm oli justkui omaette linn
Kreenholmi vabriku hooned ja Narva kosk enam kui sajandi eest.

Keset Narva jõge asuval Varesesaarel seisavad täna tühjana Eesti omaaegse võimsaima vabriku tootmishooned. Kreenholmi manufaktuuri tööstusasula moodustab Narvas lausa omaette linnaosa.

Sel aastal möödub 160 aastat Kreenholmi manufaktuuri ehituse algusest, 145 aastat seal toimunud esimesest streigist Vene impeeriumis ja 100 aastat Narva taasliitmisest Eestimaaga.

1856. aastal omandas Joala mõisale kuulunud Kreenholmi saare Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop ning alustas vabriku rajamist. 30. aprillil 1857 pandi saarel nurgakivi esimesele tootmiskorpusele. Ehitus edenes kiiresti, juba 1858. aasta 10. oktoobril lasti käiku esimesed ketrusmasinad. 1862. aastaks valmis aga kogu esialgne tootmiskompleks. Kreenholmi manufaktuur oli tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik toonases Euroopas.

1876 ehitati neljas korrus peale

Ajamiks vabriku 800 ketrusmasinale kasutati vesirattaid, mis ülekandevõllide ja rihmade süsteemi kaudu käitasid ketrusmasinaid. Hiljem asendati vesirattad turbiinidega, vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid.

1870. aastal ehitati manufaktuuri juurde "Uus ketrusvabrik" (Новопрядильная фабрика). 1876. aastal ehitati aga kolmekordsed tootmiskorpused ümber neljakordseteks. 1884. aastal valmis Joala vabrik. 1899. aastal ehitati Georgi vabrik ning lõpetati Joala vabriku laiendamiseks mõeldud juurdeehitus.

Kreenholm 1905. aasta paiku.
Seotud lood:

Kreenholmi vabrik oli toonases mõttes tõesti väga kaasaegne ettevõte. Vabrikuruumide kogupindala ulatus 1906. aastal 495.972 ruutmeetrit. Suured tsehhiruumid olid kuni 4,5 meetrit kõrged, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele. Kõigis vabrikuruumides oli ventilatsioon. Eriti tolmustele töökohtadele paigaldati lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil, sest puuvillatolm on tule- ja plahvatusohtlik. Kogu vabrikus oli sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse.

Ruume puhastati mitu korda päevas. Kõik tootmishooned olid ehitatud mittepõlevatest materjalidest - paekivist või tellistest. Hooneid köeti keskkütte sarnase süsteemiga, tööruumides oli veevärk ja kanalisatsioon.

Loe veel

Lisaks tootmishoonetele kuulusid Kreenholmi hoonetekompleksi veel mitmed historitsistlikkus stiilis valdavalt vabriku arhitekti Paul Alischi projekteeritud rajatised, mis moodustasid terve omaette asumi. Kõigepealt pikad 2-4-korruselised tööliskasarmud. Hoonetes olid väikesed toad 2-3 inimesele ja ühisköök. Meistritele, ametnikele ja direktorile olid ettenähtud eraldi uhkemad majad, kus elutingimused olid vastavad positsioonile vabriku hierarhias oluliselt paremad.
Kreenholmi kangrute jaoks rajatud kahest kirikust olen juba kirjutanud. Muide, enne sõda olid need uhked pühakojad ühendatud Kiriku tänava tänaseks kadunud sirge sihiga.

Töölislinnakus oli veel oma algkool, muusikakool, haigla, saun, pesukoda, lastesõim, kauplused, pagaritöökoda, turg, telegraafipunkt, politseijaoskond, pritsimaja ja isegi kitsarööpmeline raudtee. See 20. sajandi algusaastatel ehitatud raudtee kulges mõne kilomeetri kaugusel asuvasse turbarappa. Turvast kasutati aga katlamaja kütteks.

Kreenholmi manufaktuuri kaart 1935. aastast.

Nii toimis Kreenholm sisuliselt omaette linnana ning liideti Narvaga ametlikult alles 1917. aastal. Vabriku hooned said suuri purustusi Teises maailmasõjas.

Samas oli manufaktuuri taastamise ja taaskäivitamine pärast sõda üks esimesi ülesandeid. Kui Narva südalinn seisis veel pikalt varemeis, sai võimas tööstus mõne aastaga taas töökorda. Vabriku asumisse kerkisid stalinistlikud hooned.

Nõukogude aja lõpus 11 000 inimesele tööd pakkunud manufaktuur sulges 2010. aastal lõplikult uksed. Tuhandete töökohtade kadumine tekitas Narvas tõsiseid sotsiaalseid pingeid.

Võimaluse korral käige vaatamas Kreenholmi saarel kõrguvaid võimsaid vabrikuhooneid ja jalutada sealsamas saare kõrval Joala, Kose, Kalda ja Haigla tänavate ääres asuva Kreenholmi asula vanade elu- ja ühiskondlike hoonete juurde. Muide, kuna nende ehitamisel võeti omal ajal eeskuju Inglise töölismajadest, kasutati maju nõukogude ajal mitmel korral mängufilmides Inglismaa olustiku kujutamisel.

Kell näitab aega juba aastast 1900

Täna on linna üheks sümboliks Kreenholmi Georgi ja Joala vabriku tornidega võimsad hooned, samuti Kreenholmi kõrge veetorn, millel asuv suur kell näitab narvakatele aega 1900. aastast. Vanad tehasehooned ja töölisasumi rajatised on arhitektuurimälestistena kaitse all. Esile võiks neist tuua veel 1913. aastal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks avatud Narva linnahaigla vana hoone (arhitekt Aleksander Vladovski). Aga ka Kreenholmi direktori Schowcrossi 1875. aastal ehitatud neorenessanss-stiilis kauni puitelamu (Kose 4). Samuti tööliskasarmute prügipõletusahju (Haigla 6) ning uhke stalinistlikus stiilis hoonena 1957. aastal ehitatud Kreenholmi klubihoone (Joala 8), mis kandis nõukogude ajal ühe 1872. aasta streigi aktivisti Vassili Gerassimovi nime. Aga terviklikult säilinud vanas töölisasumis on vaatamist veel väga palju.

Kreenholmi pikas ajaloos on keeramisel uus lehekülg. Vana tööstussaar ja selle ümbrus, kokku 30 hektari suurune ala on saamas Rootsi omanike käe all kaasaegseks meelelahutuskeskuseks. Kreenholmi alalt on lammutatud kõik nõukogudeaegsed hooned ning alles on jäetud vaid muinsuskaitselaused ajaloolised tehased.

Kreenholmil on tähtis roll ka Eesti töölisliikumise ajaloos. Vabriku tööliste streik 1872. aasta augustis ja septembris oli esimene omataoline terves toonases Vene impeeriumis. See ei jäänud vabriku pikas ajaloos viimaseks korraks, kui Kreenholmi kangrud oma õiguste eest seisid.

Kui täna moodustavad Kreenholm ja Narva ühe linna, siis saja aasta eest kuulus Narva Peterburi kubermangu, Kreenholmi piirkond aga Eestimaa kubermangu alla. 1917. aasta sügisel toimunud referendumil otsustasid narvakad taas Eestimaaga ühineda.

Järgmisel korral räägime Valgamaal asuva Helme kiriku ja linnuse varemete ajaloost.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare