Iidsete gladiaatorite menüü oli peamiselt taimne ja parajalt paksukstegev

 (10)

Iidsete gladiaatorite menüü oli peamiselt taimne ja parajalt paksukstegev
Jean-Leon Gerome`i maal "Pollice Verso" ehk "Pööratud pöial" aastast 1872.Repro: Wikimedia Commons

Kui tavaliselt kerkib antiikgladiaatoritele mõeldes silme ette kujutis sitketest, reljeefsetes lihastes sõdalastest, siis Austria teadlased ütlevad, et tegelikkuses oli iidsete profisõdalaste kerel korralik rasvakiht, mida aitas kasvatada süsivesikurikas ja suuresti taimne dieet.

Viini meditsiiniülikooli antropoloogid ütlevad, et gladiaatorid ei pidanud valgurikast dieeti, mida tänapäeval jõusaalis lihasmassi kasvatamisega seostatakse. Ei olnud nende kõht ka kuuspakiga kaunistatud. Söödi hoopis rasva kasvatavat süsivesikuterikast toitu ja korralik pekikiht kõhul ja rinnal oli tegelikult lausa omaette eesmärk. See muidugi ei tähenda, et nad ei oleks olnud tugevad või võimekad võitlejad, kaugel sellest. Ent gladiaatorite välimus oli siiski erinev sellest, millisena me näiteks Russell Crowe`i filmis „Gladiaator“ nägime.

Oder ja oad

Info gladiaatorite menüü ja väljanägemise kohta tuleb tänapäeva Türgis Ephesoses ehk Efesoses asuvas gladiaatorite hauas leiduvatest luudest. Toona oli see paik osa Rooma impeeriumist. Massihauas oli 67 gladiaatori ja ühe orjatari säilmed. See, et mehed olid just gladiaatorid, selgitati välja reljeefidelt, mis lahingustseene kujutavad.

Seotud lood:

Ükski skelett polnud küll terviklik, aga isotoobianalüüsi abiga suudeti tuvastada luude kaltsiumi- ja tsingisisaldus, mille põhjal saadi omakorda meeste toidusedel kokku panna. Järeldati, et gladiaatorid sõid vähe loomset valku ja väga palju taimetoitu, täpsemalt tublisti süsivesikurikkaid kaun- ja teravilju. Lisaks ka päris palju kaltsiumi. Seda lihapriid menüüd on tegelikult kirjeldanud ka Plinius, kes gladiaatoreid „odrasööjateks“ nimetas. Viini teadlased ütlevad, et gladiaatorite peamine toit oligi odra- ja oakört.

Loe veel

Neljandast sajandist pärit kuulus "Gladiaatorite Mosaiik", mis leiti 1834. aastal. Wikimedia Commons.

Uurimuse kohaselt polnud sellise menüü põhjus siiski gladiaatorite vaesuses või see, et nad orjad olid. Esiteks, tegelikult polnudki nad alati tingimata orjad. Jah, suur osa neist olid küll sõjavangid ja kriminaalid, ent mõned liitusid gladiaatoritega ka vabatahtlikult, et pärast väeteenistuse lõppu raha edasi teenida. Viini teadlased väidavad, et gladiaatorid sõid nii seepärast, et paks rasvapolster kehal oli võitluses kaitseks - närviotsakesed ei olnud nii katmata ja ka verised lõikehaavad polnud nii hädaohtlikud. Kaitsev rasvakiht võimaldas ka rahuldavama vaatemängu, sest gladiaatorite kehad võisid vastu võtta haavu, millest voolas arvestatavas koguses verd, ent kuna need haavad polnud sügavad ega liiga ohtlikud, suutsid nad edasi võidelda.

Uurimusega mitteseotud Harvardi antiigiprofessor Kathleen Coleman oli nõus, et gladiaatorite menüü oli hoolega läbi mõeldud ja võitlejaid taheti kindlasti rasvaseks nuumata. Kusjuures, nagu ta ütleb, irvitatakse ka vanades allikates võitlejate „roka“ üle.

Idealiseeriti nagu praegugi

Miks siis pilt gladiaatoritest tänapäeval sedavõrd teistsugune on? Lühike vastus on, nagu Atlas Obscura nendib, selles, et antiikaja inimesed olid samasugused nagu meie. Nad idealiseerisid kehavorme sarnaselt meile. Vanas Kreekas olid meeste iluideaaliks olümpiasportlased ja et tegelikus elus valitseva perfektsuse nappusega võidelda, kujutasid kunstnikud kõiki – gladiaatoreid, jumalaid ja filosoofe – korralikus olümpiavormis.

Giro D´Italia ratturid mööduvad Roomas Colosseumist, kus omal ajal ka gladiaatorite võitlused toimusid. AP

Nagu öeldud, et tähenda gladiaatorite rasvakiht seda, et nad elasid tingimata väga ebatervislikult. Gladiaatorite „kindlus-koolides“, mis asusid impeeriumi paljudes paikades ja kus võitlejad elasid, ei koheldud neid alati halvasti ja nii ülestähendused kui ka Ephesosest pärit tõendid viitavad lausa vastupidisele. Gladiaatorid olid märkimisväärne investeering ja nende elupaikades olid soojendatud põrandad, millel talvel treenida, vannid-saunad, veevarustus, kliinikud ja muud. Mõnd gladiaatorit ravisid ka eliitarstid ja ka nende luud räägivad sellest, et nad said vahel väga kvaliteetset arstiabi.

Lisaks jõid gladiaatorid kaltsiumirikast jooki, et luid tugevdada. Seda rüübet tehti kas luu- või taimetuhast. Teadlaste kirjeldusel oli kaltsiumitase gladiaatorite luudes lausa pööraselt kõrge.

Aeg-ajalt sõid nad siiski ka paremini. Kui gladiaatorite mängud avati, pidasid Rooma ülikud suuri bankette, kuhu teinekord ka võitlejad kutsuti. Tõsi, teinekord võis see jääda nende jaoks ka viimaseks pidusöögiks, kuna mõnel puhul korraldati esimesed võitlused, mis mõne võitleja surmaga lõppesid, juba sealsamas kohapeal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare