Kuna I maailmasõja ajal tegid sakslaste allveelaevad laevadele tõsist kahju - kokku hävitati lausa 5700 alust - otsisid britid võimalusi oma laevade maskeerimiseks. Siinkohal tuli kuninglikule mereväele appi reservleitnant Norman Wilkinson, kes oli oma tsiviilelus tegelenud graafilise disaineri ning ajalehekujundajana, vahendab History.com.

Tema plaan oli mitte laevu peita, vaid muuta need nii silmatorkavaks kui võimalik. Laevakered kaeti kõiksugu geomeetriliste mustritega - triipude, keerdude ja teiste geomeetriliste mustritega. Nii oli allveelaevaperiskoobist piiluval ohvitseril üpris keeruline määrata, mis laevaga on tegu, kui suur see täpselt on ning kui kiiresti ja millises suunas see liigub.

Ajalooallikad viitavad, et Wilkinsoni inspireeris sellisele kamuflaažiideele üks 1917. aasta kalalkäik, pärast mida läks mees kohe oma juhi juurde ning seletas talle oma mõttekäigu ära. "Ma teadsin, et on võimatu muuta nii suurt laeva nähtamatuks," meenutas Wilkinson hiljem. Kuid kombineerides musta värvi laevakere valgete eri suunas olevate triipudega, sai vastased visuaalselt segadusse ajada.

Looduses kasutab sarnast maskeerimissüsteemi näiteks sebra, kes eemal asuvatele kiskjatele näeb kaugusest välja lihtsalt kui kummaline joontepundar. Selle aga uurisid teadlased välja alles pea sajand hiljem, seega oli Wilkinson omal alal tõsine pioneer.

Suutis segadusse ajada isegi kuninga

Kuna toona automaatsihtimisüsteeme polnud ning kogu sihtimine toimus periskoobi abil, oli Wilkinsoni süsteem üpris edukas. Kui peadpööritav kamuflaaž suutis panna torpeedo sihtimise eest vastutava allveelaevaohvitseri vaid paari kraadi võrra eksima, võis see olla piisav, et brittide laeva päästa.

Wilkinsonile anti varsti käsuõigus terve üksuse üle, mis tegeleski spetsiaalselt vaid maskeerimislahenduste välja töötamisega. Muuhulgas kaes Wilkinsoni lahenduse üle ka kuningas George V, kelle see samuti ära pettis. Juba 1917. aasta oktoobriks olid britid maskeeringu toimimises kindlad ning võtsid selle kasutusse kõikide kaubalaevade puhul.

1918. aasta märtsis kutsuti Wilkinson USAsse, kus ta pidi kaasa aitama sealse kamuflaažiüksuse loomisele, mida hakkas juhtima kohalik impressionistlik maalikunstnik Everett Warner.

Sõja lõpuks oli peadpööritavatesse mustritesse värvitud 2300 brittide laeva. Maskeeringu efektiivsust on keeruline mõõta, kuid sõjajärgne analüüs hindas, et maskeeringul oli mõju täiesti olemas. Sarnast kamuflaaži kasutasid ameeriklased ka II maailmasõjas, kuid sel korral kaeti sellega ka laevatekid, et segadusse ajada ka vastaste lendureid.

Kuigi tänapäeval vaatlusseadmete ning radarisüsteemide arengu tõttu enam militaarsõidukite ja laevade puhul kaitsevärvide kasutamine väga mõttekas ei ole, kasutatakse kõiksugu kamuflaažimustreid siiski jalaväevormidel.