Esimene vereülekanne: arstist sai kolleegide vandenõu ohver

 (3)
Esimene vereülekanne: arstist sai kolleegide vandenõu ohver
Foto: Eero Vabamägi

Prantsuse arst tegi 17. sajandil ajaloo esimesed vereülekanded, kuid kolleegid otsustasid jumalat teotavatele katsetele lõpu teha. See maksis ühele süütule patsiendile elu.

Noor patsient oli kahvatu. Mitmendat nädalat vaevas teda palavik ja arstid olid tal 20 korda aadrit lasknud. Aadrilaskmist ehk vere väljalaskmist veenist või arterist kasutasid arstid ravivahendina juba sajandeid. See aga ei aidanud. Patsient oli aneemia tõttu minestamas, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Noor ambitsioonikas arst Jean-Baptiste Denis, kes töötas arstina Päikesekuninga ehk Louis XIV õukonnas, avas siiski otsustavalt veeni 15aastase poisi käsivarrel. Tema kolleegide nördimuseks aga mitte selleks, et veel verd välja lasta, vaid temasse värske tallevere pumpamiseks.

Poiss jäi ellu. Oli 15. juuni 1667 ja Denis äsja teinud ajaloo esimese registreeritud vereülekande.

Süda on lihtsalt pump

Euroopa seisis valgustusajastu ja teadusrevolutsiooni lävel. Teadlased tegid uusi suuri avastusi ja Denis’ üllatav operatsioon andis inspiratsiooni ka teistele.

Sealhulgas inglasest arstile William Harveyle, kes näitas, et süda ei ole „hinge asupaik“, vaid kõigest pump, mis verd arteritesse saadab. Veri liigub ringeldes ja jõuab veenide kaudu südamesse tagasi.

Kirik ei rõõmustanud avastuse üle, et inimesed ja loomad ei ole jumala jäljendamatu looming, vaid kõigest füüsikaseaduste järgi toimivad pumpade, torude ja kangide süsteemid.

Seotud lood:

Paljud arstid olid samuti kriitilised, sest meditsiini dogmale, et haigused on põhjustatud kehavedelikevahelisest tasakaalutusest, esitati nüüd väljakutse. Antiikajast alates olid arstid tegelenud selle tasakaalu parandamisega, seega seadis uus uurimistöö nende oskused kahtluse alla.

Denis ei lasknud end dogmast takistada. Ta soovis oma nime ajalukku jäädvustada ja temas tekitas huvi Inglise arst Richard Lower, kes kahe aasta eest oli püüdnud ühelt koeralt teisele verd üle kanda.

Lower oli avanud ühe koera kaelal kägiveeni ja kui loom oli peaaegu suremas, kandis talle üle teise koera verd. Sedasama tehnikat kasutas Denis ka vereülekandel tallelt inimesele. Lower ja tema kolleegid läksid aga maruvihaseks, kui nad Denis’ vereülekannetest kuulsid, sest nende arvates oli too nende meetodi varastanud.

Prantsuse arstid olid ärritunud

Inglaste viha ei olnud aga midagi võrreldes vastuseisuga, mida Denis kohtas Pariisis. Siin pidasid kuulsad arstid tema tegevust kohutavaks. Kas ei riskinud arstiteadus uute hübriidolendite loomisega, kui inimestele loomade verd üle kantakse? Kas inimesed hakkavad villa kasvatama ja määgima? Lisaks oli veri püha.

Vereülekanded on jumalateotus ja loomisprotsessi sekkumine. Denis tuleb peatada! Tema kolleegid ootasid võimalust, et talle kallale tormata.

Samal ajal jätkas Denis vereülekannetega. Mitmel puhul täheldas ta patsientidel mõnda seletamatut reaktsiooni, kuid peale ühe juba väga haige inimese jäid kõik tema patsiendid ellu. Denis oli valmis panuseid tõstma.

See juhtus 1668. aastal, kui 34aastane hullunud mees Antoine Mauroy kodust põgenes. Oma vägivaldse käitumise poolest tuntud mees jooksis alasti mööda linnatänavaid.

Denis sai ta kätte ja plaanis talle üle kanda vasikaverd. Ka tema arvas, et veri on hinge omaduste asukoht ja seega, kui ta asendaks hullumeelse halva vere õrna vasika omaga, siis vägivaldsus loodetavasti lakkaks.

Seetõttu lasi arst Mauroy käsivarre veenist verd välja ja asendas selle vasikaverega. Aga midagi ei juhtunud.

Paari päeva pärast kordas ta protseduuri ja seekord patsient reageeris: „Niipea kui veri tema veenidesse jooksis, tundis ta käsivarres ja kaenlaaukudes kuumust. Tema pulss sagenes ja peagi nõretas tema nägu higist,“ kirjutab Denis, kirjeldades täpselt nn hemolüütilist reaktsiooni vereülekandele – surmavat immunoloogilist reaktsiooni.

Mõne päeva pärast hakkas Mauroyl piisavalt hea, et naasta koju oma naise Perrine’i juurde. Kodus ta aga siiski suri.

Jean-Baptiste Denis’ vaenlased tundsid kahjurõõmu. Üks neist kirjutas, et „hullumeelse surmast piisas, et kummutada kõik [Denis’] ilusad fantaasiad ja hävitada tema suured ambitsioonid“.

Perrine Mauroy süüdistas Denis’d oma mehe surmas, kuid tunnistajate ülekuulamisel langes kahtlus hoopis Perrine’ile endale. Nimelt viitasid mitmed asjaolud sellele, et Mauroy suri arseenimürgitusse.

Loe veel

Kohtus tunnistas Perrine, et mõni päev enne mehe surma külastasid teda arstid, kes pakkusid talle suurt rahasummat, kui ta Denis’d mõrvas süüdistab. Üks naaber kinnitas vande all, et üks arst oli lubanud talle 12 kuldmünti, kui ta vannub, et Mauroy suri vereülekande ajal. Kohtunik vabastas Denis’ süüdistustest ja Perrine’i süüdistati mõrvas.

Uued jäljed vanas mõrvajuhtumis

Mõned aastad tagasi kaevus ajaloolane Holly Tucker arhiivimaterjalidesse. Ta leidis, et kohtunik teatas pärast istungit mitteametlikult, et Perrine’il oli kuratliku plaani teostamisel ilmselt aitajaid. Rohkem aga kellelegi süüdistusi ei esitatud – Perrine Mauroy nimi kadus allikatest. Tema saatus oli ilmselt karm.

Arstide mure Denis’ katsete pärast ei olnud põhjustatud sellest, et nad pidanuks neid mingitmoodi riskantseks. Keegi ei keelanud arstidel mittesteriilselt ja tuimastuseta inimeste pealuusse auke puurimast, keisrilõiget tegemast või kusekivisid eemaldamast – isegi kui patsiendid selliste operatsioonide tagajärjel sageli surid.

Mauroy’ surm sundis aga kohut määrama, et vereülekandeid võib teha ainult Pariisi Meditsiinifakulteedi eriloaga. Ettekirjutis võrdus keeluga, sest fakulteet koosnes samadest arstidest, kes ei kõhelnud mõrvamast, et Denis’ tööd peatada. Ka Suurbritannias ja Euroopas olid arstid kaotanud soovi vereülekannetega katsetada.

Jean-Baptiste Denis loobus oma arstiteaduslikest ambitsioonidest ja pöördus tagasi vana ameti juurde matemaatika ja loodusteaduste lektorina. Ta suri 1704. aastal 69aastasena.

Austria arst leidis õige meetodi

Denis’ katsed õnnestusid ainult seetõttu, et ta kandis patsientidele loomaverd üle väikeses koguses.

150 aastat hiljem tegi britt James Blundell esimese eduka vereülekande inimverega. Vereülekanded aga ei aidanud iga kord ja keegi ei teadnud, miks. Alles 1900. aastal avastas Austria arst Karl Landsteiner, et probleem on immunoloogilises reaktsioonis, mis käivitub, kui vastuvõtjal on doonorivere antikehad.

Landsteineri töö tegi võimalikuks vere jagamise erinevatesse rühmadesse – A, B, 0 ja AB. Sellega muutusid vereülekanded tunduvalt ohutumaks. 1930. aastal sai Landsteiner oma murrangulise töö eest Nobeli preemia.

Artikkel ilmus esimest korda Imelises Ajaloos nr 8/2012

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare