Dinosaurused minema pühkinud asteroidil oli elule Maal seniarvatust palju hukatuslikum mõju
Asteroidi tekitatud kraatri keskpunkt asub tänapäevases Mehhikos Yucatàni poolsaarel asuva Chicxulubi linna lähedal meres. Vägev taevakivi tabas Maad 66 miljonit aastat tagasi ning oli ise linnasuurune, selle diameeter võis olla 10-15 kilomeetrit.
Kuni viimase ajani arvasid teadlased, et asteroid tabas Maad enam-vähem täisnurga all ehk siis tuli justkui otse ülevalt. Uued Chicxulubi kraatri juures tehtud puurimistööd paljastavad aga, et pigem põrutas taevakivi me planeedi pihta umbes 60-kraadise nurga all.
Tabamus põhjustas üleplaneedilisi tuletorme, samuti orkaane, mis vaibusid alles pärast tuhandete kilomeetrite läbimist ning võimsaid tsunamisid. Terve planeet vappus, mis tõi kaasa maalihked ja -värinad kõikjal Maal.
Mõned tänaseks väljasurnud liigid võisid küll kogu selle koleduse üle elada. Ent neile sündmustele järgnes palju aeglasem surm, mille tõi kaasa ülemaailmne jahenemine. Atmosfääri sattus sellisel määral tuhka ja tolmu, et päikeseenergia ei jõudnud lihtsalt planeedi pinnani, vaid peegeldus kosmosesse tagasi.
Asteroiditabamuse ja jahenemise tulemusena toimunud väljasuremissündmust nimetatakse Kriidi-Tertsiaari või Kriidi-Paleogeeni väljasuremiseks. Umbes 17% sugukondadest, 50% perekondadest ja 75% liikidest hävis lõplikult, sealhulgas suri välja enamik mittelinnulistest dinosaurustest. Nende asemel hakkasid maismaal valitsema imetajad ja linnud.
Sel esmaspäeval ajakirjas Geophysical Research Letters ilmunud uuringus öeldakse, et 60-kraadise nurga all Maad tabanud asteroid põhjustas selle, et atmosfääri sattus kolm korda rohkem kliimat jahutavat väävelgaasi kui seni arvatud on. Londoni Imperial College`i geofüüsik Joanna Morgan ütles Ameerika geofüüsika liidu pressiteates, et uue arvutimodelleeringu järgi langes sellise vabanenud väävelgaasi koguse tõttu temperatuur Maal keskmiselt 26,7 kraadi võrra Celsiuse järgi. Ja seda praktiliselt üleöö.
Sellised temperatuurid võisid maismaal kesta aastaid, kuni suurem jagu atmosfääri pihustunud väävlit tagasi maapinnale langes. Mereelanikud võisid kannatada aga veel palju kauem, sest ookeanide uuesti ülessoojenemine võis uuringute järgi võtta sadu aastaid. Kokkuvõtteks, uued arvutimudelid näitavad, et 66 miljoni aasta tagune tabamus oli Maa tollaste elanike jaoks palju hullem kui seni on arvatud.
