Ajalooline kurioosum: USA merevägi uputas miljonite dollarite eest helikoptereid ookeani, et päästa üht perekonda

 (79)
Ajalooline kurioosum: USA merevägi uputas miljonite dollarite eest helikoptereid ookeani, et päästa üht perekonda
Major Buang USS Midwayl maandumasFoto: USS Midway, via Wikimedia Commons

Vähe on samavõrd muljetavaldavaid insenertehnilise mõtlemise saavutusi kui sõjahelikopterid. Nüüdisajal rakendatakse neid mitu miljonit maksvaid kõrgtehnoloogilisi lennumasinaid lisaks lahingutegevusele ka muudes valdkondades, näiteks päästeoperatsioonidel.

Operatsiooni Frequent Wind („sage tuul“) raames otsustasid USA sõjaväetöötajad aga lükata mitukümmend sõjaväehelikopterit merre vaid selleks, et päästa üks ema, üks isa ja nende viis last.

Operatsioon kujutas endast Vietnami sõja viimastel päevadel Saigoni langemise ajal läbi viidud evakuatsioonikava viimast etappi. See oli üks ajaloo mastaapsemaid sõjalisi evakueerimisi ja kindlasti kõige ulatuslikum neist, mille raames peamise transpordivahendina kasutati helikoptereid. Kokku õnnestus vaid paarikümnel helikopteripiloodil 18 tunni jooksul läbi ime evakueerida rohkem kui 7000 inimest.

Kõik see on veelgi muljetavaldavam tõsiasja valguses, et aastaid kavandatud massiline evakueerimine ei pidanudki eriti palju helikoptereid hõlmama. Ellu viidud plaan kujutas endast tegelikult varuplaani puhuks, kui varuplaani varuplaan peaks nurjuma.

Suursaadik keeldus evakueerumast

Miks läks siis ikkagi nii, et USA oli sunnitud rakendama sõna otseses mõttes kõige ebatõhusamat valikut? Suuresti oli selles süüdi üksainus mees — Graham Anderson Martin, Ameerika Ühendriikide saadik Lõuna-Vietnamis, kes massilise paanika puhkemise hirmus ja kindlas veendumuses, et „ülimuslike Ameerika relvajõudude“ oht vastasvägesid ohjeldab, keeldus jonnakalt andmast volitust evakuatsiooni alustamiseks.

Seotud lood:

Tõsi, operatsioonile Frequent Wind eelnesid soovitused toimetada kõige suuremas ohus olevad inimesed maalt välja, mille tulemusel lahkus riigist tegelikule evakuatsioonile eelnenud kuude jooksul u 50 000 inimest, nende seas mitu tuhat orbu. Peamiselt toimus eel-evakuatsioon varustuslennukitega, mis toimetasid varustust USA vägedele Vietnamis ja võtsid tagasiteekonnaks pardale nii palju inimesi kui lennukid vähegi mahutasid. Ometi viivitas Martin üldevakuatsiooni väljakuulutamisega, mis oleks võimaldanud neid pingutusi mitmekordistada.

Sõjaväe ladvik püüdis küll veenda Martinit meelt muutma — brigaadikindral Richard E. Carey läks koguni nii kaugele, et reisis isiklikult Saigoni, et saadikut silmast silma nõusse rääkida —, kuid tulutult.

Taoline kemplemine jätkus 28. aprillini, mil Põhja-Vietnami väed pommitasid puruks Tan Son Nhuti õhuväebaasi, välistades nii igasuguse võimaluse inimeste minematoimetamiseks suurte, massilise evakuatsiooni jaoks sobivate lennukitega. Ehkki Martini tähelepanu juhiti sellele tõigale, keeldus saadik ikkagi evakuatsiooni välja kuulutamast, otsustades sellega oodata järgmise päevani, kuna soovis sõita baasi ja veenduda selle hävinemises oma silmaga. Alles pärast seda andis Martin viimaks järele ja kuulutas evakuatsiooni ametlikult välja.

Martini jäärapäisuse tõttu ei jäänud sõjaväel muud üle kui loota kõige vähem tõhusale massi-evakuatsiooni meetodile — inimeste transportimisele helikopteritega. Juba operatsiooni alguses põhjustas Martini vankumatu keeldumine evakuatsiooniks mis tahes moel valmistumisest palju probleeme teatud kopteripilootidele. Samuti keeldus saadik maha raiumast saatkonna hoovis seisnud suurt puud, mis takistanuks helikopteritel juhul, kui juhtub kõige hullem, hoovis mugavalt maandumist, kuna uskus, et sellist sammu tõlgendataks mööndusena, et USA on sõja juba kaotanud.

Martini kiituseks tuleb siiski möönda, et pärast evakuatsiooni algust keeldus Martin ise saatkonnast lahkumast. Selle asemel laskis ta kopteri kopteri järel täita põgenikega, oodates ise koos personaliga oma kabinetis, kuna teadis, et seni, kuni tema seal viibib, peavad helikopterid naasma üha uusi elusid päästma.

Alludes väidetavalt otse USA presidendilt saabunud korraldusele (ehkki tegelikult president sellist käsku ei väljastanud), nõustus Martin viimaks ennast koos kaaskonnaga 14. kopterilennu pardal minema toimetada laskma.

Igaüks oma eest

Loe veel

Evakuatsiooni väljakuulutamine niivõrd viimasel minutil põhjustas, mõistagi, kogu Saigonis massilise paanika ja tuhandete Lõuna-Vietnami kodanike põgenemise igal mõeldaval viisil — peamiselt autodes, aga ka sõjaväelt varastatud lennukites ja helikopterites.

Kibeda ajapuuduse tõttu tuli helikopteritega päästa ka täiesti arutu hulk inimesi, mis tähendas, et piloodid olid sunnitud eirama kehtivaid lastikaalu-piiranguid — kopterid topiti sõjapõgenikke nii täis kui kopterjuhid enda piloodioskuseid ja ilmastikuolusid arvestades vähegi julgesid.

Pilootidel oli käsk toimetada põgenikud Lõuna-Hiina merel ootavate laevade pardale. Laevad täitusid aga kiiresti, mistõttu pidid inimesed end pressima mitmekesi üheinimese-naridele ja üldse igale poole, kus istuma või pikali heitma mahtus.

Peale selle hakkasid laevade parrastel ruumi võtma helikopterid, millega oli õnnestunud põgeneda mõnedel Lõuna-Vietnami pilootidel. Selline olukord oligi põhjus, miks ühel hetkel saabus käsk mõned neist Lõuna-Vietnami vägedele kuulunud kopteritest maandumisruumi juurdetekitamiseks üle parda lükata, ja mõned piloodid said koguni korralduse kopterid pärast põgenike laevaletoomist lihtsalt ookeanivoogudesse kukutada ja päästmist ootama jääda.

Lisaks tuli merre heita veel 10 miljoni (nüüdisvääringus u 65 miljoni) dollari eest helikoptereid selleks, et vaenlase tiheda tule all väikese vaatluslennukiga Cessna O-1 startinud major Buang Lee koos naise ja viie lapsega saaks laeva pardal maanduda.

Too maandumine kujutas endast aga veel üht keerulist probleemi, kuna laeva maandumisrada oli liiga lühike, mistõttu oli vajalik lennuki suhtelise aegluse kompenseerimiseks laeva võimalikult kiiresti edasi liigutada, nii et maanduv lennuk jõuaks enne üle parda kukkumist peatuda.

Olukorda komplitseeris asjaolu, et konkreetne lennuk vajab maandumiseks ja täielikuks peatumiseks vähemalt 190 meetri pikkust maandumisrada. Sõjalaev USS Midway, mille pardale lennuk maanduda üritas, oli küll kokku u 300 meetrit pikk, sellel asuv maandumisrada aga ainult 2/3 sellest, mistõttu ei jäänus eksimiseks praktiliselt meetritki ruumi.

Midway kapten Lawrence Chambers, kes Buang Lee lennukile maandumiseks ruumi tegemiseks otsustas miljonite eest koptereid aluse kõrvale merre uputada, ei läinud selle otsuse eest õnneks tribunali alla, vaid sai mereväes edukalt karjääri jätkata, kuni viimaks kontradmirali väärikas auastmes pensionile läks.

Mis on kõigi aegade julgeim otsus, mis on Eestis tehtud?


Tänud vastamast ja head loosiõnne!