Ajaloolase vastulause Maarja Vainole: Tammsaare vihkas Pätsi kogu südamest!

 (139)
Konstantin Päts
Konstantin PätsKristjan Pillak

15. jaanuaril avaldas Delfi artikli pealkirja all „Kuidas suhtuks Tammsaare parki kerkivasse Pätsi ausambasse "pargiomanik" ise“? Selles tõdeb kirjandusteadlane, Tammsaare muuseumi direktriss Maarja Vaino, et Tammsaare ei olevat suhtunud Pätsi isikusse üldse niivõrd kriitiliselt kui rahvasuu räägib ja et ka kirjavahetuses ei olevat Tammsaare nimeliselt Pätsi suhtes kriitiline olnud. Pehmelt öeldes päris üllatavad väited, kirjutab ajaloolane Magnus Ilmjärv.

1988. aastal ilmus sarjas Loomingu raamatukogu raamat pealkirja all „A.H. Tammsaare, nagu ma teda tundsin“. Selle autoriks on Leonid Trett, kes alustas 1930. aastatel „Tõe ja õiguse“ vene keelde tõlkimist ja avaldas oma mälestused Tammsaarest 1981. aastal esmakordselt Austraalias Adelaides. Trett pühendab oma mälestustes terve peatüki küsimusele, mida arvas Tammsaare Pätsist ja seda pealkirja all „Tammsaare hoiak Konstantin Pätsi suhtes“.

Kõigepealt ütleb Trett, et ta hakkas seda peatükki kirjutama tugeva vastumeelsusega, kuid et pildi täielikkuse huvides peab ta sellest siiski kirjutama. Edasi tsiteerime aga Tretti juba sõna-sõnalt: „Konstantin Päts mängis Tammsaare elus ta viimastel eluaastatel väga suurt osa, kuid see osa oli puhtal kujul negatiivne. Tammsaare põlgas ja vihkas K. Pätsi kõigest hingest ja seetõttu oli alatasa ta juures ka oma mõtetega. Konstantin Päts oli Tammsaare painaja, kes valitses tema seesmist elu sellekohaste psühholoogia seaduste põhjal.“

Seotud lood:

Tõsi, Trett ütleb, et Tammsaare kiitis heaks vabadussõjalaste kõrvaldamise Eesti poliitilisest elust ja jätkab kirjaniku tsitaadiga: Tammsaare: „Kui nad oleksid võimule pääsenud, nad oleks meid Hitlerile maha mänginud... Oleks ta likvideerinud vapside hädaohu tõesti vabaduse ja demokraatia huvides, jäädes truuks õiguslikule korrale, võtaksin igal ajal ta ees mütsi maha. Kuid ta tegi seda ainult selleks, et ise diktaatoriks hakata, et sisse seada totalitaarne kord omaenda mustrite järgi. Ta on usurpaator, häbematu usurpaator ja sellepärast on mul ta vastu ainult põlastus!“

Leheküljel 116 aga kordab Trett veelkord eelpool öeldut: „K. Pätsi ta vihkas koguni kahekordselt: ta vihkas teda kui lihast inimest, kelle kätetööks oli talle Tammsaarele, vastuvõtmatu riigikord ja ta vihkas teda kui selle riigikorra personifikatsiooni, kui selle sümbolit.“ Edasi võib juba igaüks ise Treti mälestusi lugeda. Tõsi on, et Tammsaare hinnangud langevad kokku Johannes Vares Barbarusega, kes pidas Pätsi variserlikkuse kehastuseks ja kelle vaimsetes võimetes ta sügavalt kahtles.

Mälestusammaste püstitamine vastuolulistele poliitikutele ja sõjaväelastele on kindlasti seotud nostalgiaga, identiteediotsingutega ja piiratud mineviku nägemusega. Demokraatlikus ühiskonnas puudub aga võimalus administratiivset ressurssi ärakasutavate poliitikute, endiste poliitikute ja nende kaasatud propagandistide ja kaasajooksikute tegevust selles osas takistada.

Pole võimatu, et Trett millegagi liialdab, nii nagu mälestustes puhul tavaline. Siinkohal jääb aga küsimus, kas Tammsaare isiku uurija, Tammsaare muuseumi direktriss Maarja Vaino polnud tõepoolest Leon Treti mälestusi lugenud, mis on saadaval peaaegu et igas Eesti raamatukogus?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare