Ajaloo tõmbetuuled: lugu väikelinnast, mis ööpäeva jooksul kolme suurriigi koosseisu kuulus

Omapärased manöövrid läbi teinud linnaks oli tollal umbes tuhande elanikuga St. Louis - see asub tänapäeval USA-s Missouri osariigis Mississippi jõe kaldal. 1804. aasta 9. märtsi alustas St. Louis Hispaania impeeriumi osana, anti seejärel umbes ööpäevaks üle Prantsusmaale ja siis edasi juba USA-le. Kõik see toimus verd valamata.

Linnas tähistatakse seda mõneti skisofreenilist sündmustejada kolme lipu päevana ja see oli ühe läbi aegade suurima kinnisvaratehingu ehk Louisiana ostu lõppvaatus. Võib öelda, et asjade sellise käigu põhjuseks oli bürokraatia, ei muud.

Esmalt Louisiana territooriumist. See oli hiigelsuur maalahmakas, mis ulatus Mississippi jõest idas Kaljumäestikuni läänes ning Mehhiko lahest lõunas kuni Kanada piirini põhjas. Sellele maa-alale tekkisid pärast seda, kui USA territooriumi prantslastelt ära ostis, ei rohkem ega vähem kui 15 osariiki. Ostu hinnatakse tagantjärele kui toona võimul olnud president Jeffersoni üht olulisimat saavutust.

Esimeste eurooplastena jõudsid Mississippi orgu prantslased, kes asusid 17. sajandil piirkonda väikesi asundusi ja kaubavahetuspunkte rajama. 18. sajandi keskpaigaks oli tänasest USA territooriumist suurim osa just nende käes. Aastal 1762 Prantsuse ja indiaani sõja ajal andsid prantslased Missisippist läände jääva Louisiana territooriumi osa Hispaaniale ning aastal 1763 läksid peaaegu kõik nende Põhja-Ameerika maavaldused brittide omandusse. See kõik toimus enne Ameerika Ühendriikide sündi 1776. aasta juulis.

Louisiana anti jälle salaja tagasi

Mõnikümmend aastat edasi läks aga vangerdamiseks: aastal 1800 sõlmisid Hispaania ja Prantsusmaa salaleppe, millega anti Louisiana territoorium jälle prantslastele tagasi. Noore USA juhtkonnas tekitas see nördimust ja muret: nad olid tasapisi oma territooriumi lääne poole laiendanud ja Ohio ning Tennessee jõeorgude asunikud sõltusid suuresti Mississippi jõele ja New Orleansi sadamalinna pääsust. Jefferson kartis, et Napoleoni all plaanivad prantslased Mississippi orus senisest märksa kindlamalt oma korda kehtestada. Seepärast läkitas ta oma saadiku Robert Livingstoni 1803. aasta kevadel Pariisi uurima, ega äkki prantslased soovi New Orleansi maha müüa.

Pisut hiljem saatis ta Livingstonile appi veel ka James Monroe (kellest hiljem sai USA president). Õige pisut enne seda, kui Monroe kohale jõudis, küsisid aga prantslased Livingstoni suureks üllatuseks talt omal algatusel, et kas USA äkki kogu Louisiana territooriumi ära osta ei sooviks. Arvatakse, et põhjusteks, miks prantslased ala arendamisest loobusid, olid muuhulgas nurjunud katse Haiitil orjade revolutsiooni maha suruda, sõda Suubritannia ja selle liitlastega ja rahalised raskused.

Alustatigi läbirääkimistega ja aprillis nõustusid ameeriklased maa-ala eest maksma 11 250 000 dollarit pluss veel 3 750 000 USA kodanike nõuete eest Prantsusmaa vastu. 2,14 miljoni ruutkilomeetri suurune, erakordselt soodsalt ostetud maalahmakas kasvatas noore USA hoobilt kaks korda suuremaks.

Aga hispaanlased olid sellisest asjade käigust üpris üllatunud – olid nad ju alles äsja Louisiana prantslastele andnud. Paljudes paikades olid nad de facto veel ka tegelikud peremehed.

Louisiana territoorium müüdi tehniliselt maha 30. aprillil 1803. Terve suve ja sügise allkirjastas kongress pabereid, raha vahetas omanikke. Talvel toimus New Orleansis pidulik amerikaniseerimisüritus ja nii edasi.

Paljud ei teadnud hiiddiilist midagi

Sel ammusel ajal, mil sidet kui sellist suurt olemas polnud, ei teadnud aga paljud elanikud, kelle kodud olid New Orleansist põhja pool, suurest kinnisvaratehingust midagi. Niisiis otsustati märtsis 1804 otsustati, et ka St. Louisisi tuleks müügi kinnistamiseks samasugune tseremoonia maha pidada. Ent siis selgus ootamatult, et see oli üks neid linnu, mida hispaanlased polnud prantslastele üldse üle andnudki. Seega tuli see kõigepealt prantslaste omaks kuulutada ja alles seejärel said ameeriklased selle endale.

Esimese sammuna kuulutas 1804. aasta 8. märtsi hommikul St. Louise hispaanlasest kuberner Caros de Hault de Lassus linna Prantsusmaa omandiks ja kinnitas linna kiriku uksele vastava teate. Järgmisel päeval saabusid mööda jõge kaks USA esindajat – sõjaväelane Amos Stoddard ja geograaf Meriwether Lewis—ning marssisid kuberneri mõisa juurde. Kogunes rahvamass.

„Lipp, mis on teid peaaegu 36 aastat kaitsnud, kaob nüüd,“ teatas de Lassus kohalesaabunud rahvale. „Soovin teile kõigile südamest õitsengut."

Hispaania lipp langetati ja Prantsusmaa oma tõmmati vardasse, kahurist kõlas aupauk. Esialgu oli plaanis Prantsusmaa lippu lehvitada kuus tundi, aga paljud linnakodanikud, kes mäletasid kodupaiga prantsuse juuri (linna asutas prantslasest karusnahakaupmees Pierre Lacléde aastal 1763), palusid, et äkki saaks vanade mälestuste nimel natuke kauem – ja nii lubasidki USA värsked võimud trikolooril lehvida järgmise päeva lõunani. Õhtul kogunes ekstaatiline, nostalgitsev rahvamass kirikusse pisikest hetke taas Prantsusmaa osaks olemist tähistama. Lauldi prantsuse laule.

Järgmise päeva lõunal koguneti jälle kuberneri mõisa juurde. Ehkki Stoddard oli ameeriklane, lepiti kokku, et ta kehastab üleandmistseremoonial Prantsusmaa esindajat. Mees allkirjastas paberid, pöördus rahva poole, trikoloor langetati ja USA lipp läks masti. Kahur lasi taas aupauku ja kõlasid ka mõned hurraahüüded, ent üldiselt oli rahvas lühikesest prantsuse perioodist ja sellega kaasnenud pidustustest väsinud.

Nii seati St. Louises sisse ameerikalik argipäev.