„Kui me matusest jooniseid ja fotosid tegime, tõmbasid meie tähelepanu korduvad mustrid luudel, näiteks paralleelsed jooned mõlemal küünarluul,“ rääkis arheoloog Danuta Żurkiewicz Poznanis asuva Adam Mickiewiczi ülikooli arheoloogiainstituudist portaalile Science in Poland. „Alguses lähenesime avastusele ettevaatlikult – ehk jätsid need jäljed loomad?“

Kui luid keemiliselt analüüsiti, selgus, et nii see siiski pole. Peagi ilmuvas teadusartiklis kirjeldatakse täpsemalt, kuidas märgid ja mustrid tehti. Kaunistused luudel on tehtud musta ainega, mis sarnaneb puutõrvale. Neid ei tehtud luudele kohe pärast naise surma, vaid pärast seda, kui too juba kõdunenud oli. Siis kaevati haud uuesti lahti, naise luudele tõmmati jooned ja mustrid ning säilmed pandi hoolikalt, anatoomiliselt õigesti uuesti hauda tagasi.

Sellest, et luude kaunistamine toimus tükk aega pärast naise surma, annavad aimu nii mustrite paigutus luudel kui ka viis, kuidas värv neile kantud on.

Ühtegi teist täpselt samasugust leidu tolle perioodi Euroopast teada pole. Mõned sarnased juhtumid küll on, kuid nende puhul on leitud, et tegu on pigem tätoveeringute jälgedega.

Kes see naine olla võis? Raske öelda, aga ilmselgelt pidi ta olema väga tähtis isik, ütlevad teadlased. Ta oli rändrahva liige, nomaad. Tema hõimlastel polnud püsivaid asulaid ning nad liikusid pikki vahemaid vankreid kasutades. Mingeid hooneid nad endast maha ei jätnud, küll aga on nende aegadest meieni säilinud tuhanded kurgaanid – nii kutsutakse sküütide ja lõunaslaavlaste kalmetüüpi, mille puhul kuhjati väljapaistva persooni laiba- või põletusmatuse peale paras küngas.

Tõsi, naiste säilmeid on kurgaanidest leitud suhteliselt vähe. See kinnitab veelkord oletust, et tegu oli tähtsa isikuga.