23. august 1987 - Eesti vabanemine algas julgustükist Hirvepargis, mitte Toompealt

 (155)

23. august 1987 - Eesti vabanemine algas julgustükist Hirvepargis, mitte Toompealt
Jüri Mikk (heledas) ja Tiit Madisson (tumedas ülikonnas)Foto: Rahvusarhiiv, Riigiarhiiv

Hirvepark Tallinnas, Adam Mickeviciuse monument Vilniuses, Vabadussammas Riias. Kolm kohta, mida seob ühine kuupäev, täna 30 aastat tagasi, 23. august 1987. Kolm kohta, kus võimude katse ajaloolist tõde maailma eest varjata lõplikult kokku varises, kolm kohta, kust läks veerema kogu see vägivallatute revolutsioonide laine, mis kaks aastat hiljem Berliini müüri murduma lõi ja neli aastat hiljem Eestile, Lätile ja Leedule iseseisvuse tagasi tõi.

Alahinnata seda kuupäeva ei anna, kuigi alustama peaks me siiski Poolast. Poolas olid vabadusnõuded sõjaseisukorraga 1981. aastast alates summutatud ja alles 1989. aastal sai rahvaliikumine Solidaarsus (Solidarność, kümme miljonit liiget) põranda alt välja tuldud. Oli selge, et poolakate pingutus oli eestlastele eeskujuks ka 1980. aasta noorterahutuste ajal. Kuid Solidaarsuse liider Lech Wałęsa oli vahepealsel ajal tugevalt Poola võimude pihtide vahel. Poola sõjaseisukorraga pandi tuhandeid inimesi vangi ja vähemalt 91 mõrvati.

Eestil, Lätil ja Leedul niivõrd võimsat rahvaliikumist kuskilt võtta ei olnud. Olid küll rahulolematum noorem põlvkond, kes ei kavatsenudki komsomoli kaudu totalitaarsesse süsteemi sulanduda, Tartus ei suutnud võimud fosforiidisõjas isegi kohalikku komsomoli enam vaos hoida. Olid põrandaalused teisitimõtlejad, kellest suurem osa sai vangilaagritest tagasi alles 1986. ja 1987. aasta vahetuseks, osa keeldus ka siis veel alandavat armuandmispalvet esitamast.

Loe veel

Seotud lood:

Oli ka vabameelsem hulk kommuniste, eesotsas nendega, kes 1980. aastal neljakümne kirjale alla kirjutasid. Ja oli ka suur hulk kommuniste, kes ei tahtnud varasemate "rahvavaenlaste", nüüdsete "ekstremistide" üleskutsetest midagi kuulda, kuid kui 1988. ja 1989. aastal enam vanast süsteemist kinni pidada võimalik ei olnud, tuli ka suurem osa eestikeelsest komparteist rahvamassidega kaasa. Nende eestvedamisel sündis ka Rahvarinne.

Ja olid ka võimul olevad kommunistid, kes tegid kõik võimaliku, et vanast korrast kümne küünega kinni hoida, eesotsas parteiboss Karl Vaino, KGB juhi Karl Kortelaineni, ideoloogiasekretär Rein Ristlaane ja eriti vihatuks inimeseks muutunud akadeemik Gustav Naaniga.

14. juunil 1987 ei suutnud Läti võimud nurjata kohaliku inimõiguslaste liikumise Helsinki'86 katset avalikult meenutada 1941. aasta küüditamiste aastapäeva. Siis oli Riias kohal ka Tiit Madisson, kes oli poliitiliste protestikirjade pärast 1980-1986 vangis istunud, toimunu andis talle tohutult julgust juurde.

MRP-AEG

15. augustil 1987 loodi Eestis Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mille liikmetest hõisati avalikkusele esialgu välja vaid Tiit Madissoni nimi. Asutajaliikmeid oli MRP-AEG-l seitse:

  • Lagle Parek (s 1941, poliitvang 1983-87, hilisem ERSP esimees 1989-1993, presidendikandidaat 1992 ja siseminister 1992-1993, praegu heategevusühingu Caritas Eesti MTÜ juhatuse liige)
  • Tiit Madisson (s 1950, poliitvang 1980-86 ja väidetava riigipöördeplaani eest ka 1996-97, oli 2002-05 Lihula vallavanem, septembris 1987 saadeti riigist välja, naasis 1990, Eesti Komitee liige)
  • Heiki Ahonen (s 1956, poliitvang 1983-87, 1988 saadeti riigist välja, 1989–1998 töötas raadio Vaba Euroopa toimetuses, 2003-12 oli Okupatsioonide Muuseumi esimene direktor)
  • Jüri Mikk (s 1948, üks aktiivsemaid meeleavalduste korraldajaid ka 1988. aastal, Eesti Kongressi saadik, suri 2010)
  • Mati Kiirend (s 1939, poliitvang 1974-79, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige)
  • Eve Pärnaste (s 1951, hilisem Eesti Komitee sekretär 1990-1992, põhiseaduse assamblee liige)
  • Jan Kõrb (s 1955, poliitvang 1985-87, 1987 saadeti riigist välja ja jäi MRP-AEG-st kõrvale)

Hirvepargis, 23. augustil 1987 liitus nendega veel kaheksa inimest (Urmas ja Karin Inno, Ilse ja Sven Heinsalu, Willy Rooda, Kalju Mätik, Endel Ratas ja Erik Udam), 1988. aastal veel kolm (ehk MRP-AEG Infobülletääni toimetusega seotud Viktor Niitsoo, Tiina Hallik ja Maris Sarv), auliikmeteks võeti aga vangis istunud Mart Niklus ja Enn Tarto.

On põhjust arvata, et vähemalt üks MRP-AEG liikmetest omas ka lähemaid sidemeid KGB-ga, kuid võimudel puudus ilmselgelt tegelik ülevaade toimuvast.

Riia eestvedamisel, ka Vilnius tuli kaasa

Kui 1979. aastal nn Balti Apelli koostades olid eestvedajaiks olnud pigem leedulased Antanas Terleckase ja Julius Sasnauskase juhtimisel, siis 1987. aastal oli selge, et suurim jõukatsumine leiab aset hoopis Riias. Helsinki'86 oli aasta varem asutatud noorterühmitus, rajajaiks Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss, millel oli lõpuks 29 liiget. 23. augustil 1987 Riia vabadussamba juures toimunut näeme ilmekalt videomaterjalist, kus miilitsaahelik teeb kõik võimaliku, et rahvakogunemist nurjata ja kõik võimalikud eestvedajad kongi vedada.

Läti iseseisvuspäeval, 18. novembril 1987 nähti Riias mundrimeeste veelgi agressivsemat jõudemonstratsiooni, mida sai omal nahal tunda ka Pärnust kohale läinud Vello Väärtnõu.

Leedus leiti 23. augustil 1987 sobivaks kohaks olevat Vilniuse vanalinnas olev Poola-Leedu poeedi Adam Mickevičiuse monument, mille juurde kutsus rahvast Leedu Vabaduse Liiga (Antanas Terleckas, Julius Sasnauskas, Nijolė Sadūnaitė, Vytautas Bogušis, jt). Vilniuse videomaterjal näitab küll oluliselt väiksemat rahvahulka, ka polnud sellist vastasseisu võimudega kui Riias.

Raekoja platsil keelati ära

Niisiis esitas Tiit Madisson 16. augustil 1987 igati reeglipärase taotluse nõukoguliku Tallinna linna täitevkomitee esimehele, korraldada 23. augustil 1987 fašismi ja stalinismi ohvritele pärgade panemiseks Tallinna Raekoja platsil miitingut ja pärgadepanekut. Võimud olid ebaleval seisukohal, kas toimuvat lubada, igatahes Raekoja platsil seda korraldada ei lubatud. Kokku tuli aga palju rohkem rahvast kui võimud karta ja korraldajad loota oskasid. Räägitakse ligemale 7000 inimesest.

Raekoja platsilt marssis see rahvasumm juba üles Toompea suunas, kus olid ootel miilitsad. Lilled ja pärjad asetati Linda kuju juurde, siis aga valgus rahvas Hirveparki, mille treppidelt oli võimalik kõnesid pidada. Mundrimehi jagus, KGB fotograafid klõpsisid aga osalejatest pilte teha.

Suur osa rahvast oli kuulnud toimuvast ette, sest Ameerika Hääles ja raadios Vaba Euroopa oli võimalik korraldajate üleskutseid eetrisse lasta. Kommunistliku partei kontrolli all olevas nõukogude meedias mitte. Meelt avaldada selles riigis polnud lubatud, marssida tohtis vaid ametlikel mai- ja novembriparaadidel. Kuid Hirvepargis julges rahvas juba ise välja astuda.

Peamise kõne pidas Tiit Madisson, kuigi kõne koopia oli antud ka Heiki Ahonenile, juhuks kui Madisson peaks kongi veetama. Aga seekord vägivalda ei kasutatud.

"23. augustil 1939 sõlmiti Saksa Reichi ja Nõukogude Liidu vahel mittekallaletungi- ja koostööleping. Lepingule lisati ülisalajane lisaprotokoll, mis jagas Ida-Euroopa mõjusfäärideks. /... / Poola oli määratud jagamisele kahe suurriigi vahel. Fašistliku Saksamaa kallaletungiga 1. septembril 1939 Poolale algas II maailmasõda. 17. septembril tungis veristatud Poolale kallale Nõukogude Liit. Poola jagati kahe suurriigi vahel. /... (Järgnes ka Eestis toimunu detailsem kirjeldus) ... / Nüüd räägitakse palju "valgetest laikudest" meie lähimineviku ajaloos. Need "laigud" tuleb ükskord täita. Kes neid aga täidab? Gustav Naani taolised ajaloolased, kes viiekümnendate alul meie ajalugu ümber kirjutasid? /... / Kõik kuriteod inimsuse vastu tuleb otsustavalt hukka mõista. Stalinlikud timukad, kellest paljud saavad praegu personaalpensioni, tuleb kohtu alla anda. Ainult siis võime olla kindlad, et kõik see jälle kunagi ei kordu." Madissoni kõne reastas tegelikke fakte, millest nõukogude ajalooteadus mõistagi vaikis, rahvas toetas teda täielikult.

Seejärel kutsus Ahonen inimesi liituma vastasutatud MRP-AEG-ga. Nagu näha leidus neid kohe kaheksa.

"Me ei saa minna õiglasse tulevikku, kui me ei mõista vigu ega tee ettepanekut nendele riikidele,kes on Saksa riigi õigusjärglased (Saksa Liitvabariigile ja Saksa Demokraatlikule Vabariigile) ning Nõukogude Liidu valitsusele lahti öelda Molotov-Ribbentropi lepingust ja selle salajasest lisaprotokollist," nõudis Erik Udam ja sai tugeva aplausi.

Siis tervitas rahvast Willy Rooda, luuletuse kandis ette Merle Jääger. Lagle Parek kuulutas välja initsiatiivgrupi, et taotleda stalinliku terrori ohvritele monumenti. Sellega ühines kohal 62 inimest. (Monument kerkis hingedepäeval 1988 omaalgatusliku kivikangruna Pilistverre -toim.)

"Mul on südametunnistus ja sellepärast olen ma siin ja räägin teile oma südametunnistuse survel. Arvan, et nii kauem elada eesti rahvas enam ei või. Ei või sellepärast, et me oleme muutumas omal maal vähemusrahvuseks," lisas oma kõnes Jüri Mikk. "Pöörame näo sümboolselt Moskva poole ja nõuame kolmekordse rusikas käe tõstmisega nimetatud pakti avalikustamist." "Nõuame! Nõuame! Nõuame!" skandeeris rahvamass.

Madisson kutsus ka vastasleeri üles kõnelema, kuid rahvas hakkas laulma "Mu isamaa on minu arm...". Võimude esindajana kohal olnud NSV Liidu kangelane Arnold Meri (Lennart Meri onupoeg) igatahes eelistas vaikida.

Rahva seast astus esile keegi Roman Bode ja kirjeldas, kuidas temale ja tema lastele olevat alles mõni päev varem võimuesindajad kallale tulnud. Vahele asus oma luuletusega ka Raivo Raave, siis aga võttis sõna literaat Moskvast Platon Afanasjev, kelle motiividest on isegi raske aru saada. Afanasjev arvas, et teda ümbritsevad seal endised gestapolased ja SS-lased ja vaid tema peab kaitsma sotsialismi ja kommunismi huve (kuni rahvas ta välja vilistas).

Kalju Mätik pidi teda parandama, et nn Eesti leegionäride laul, millega Afanasjev eelnenud laulu segi ajas, oli siiski hoopis teise viisi peal. "Nii palju teadmiseks vast: Eestis ei ole olnud fašistlikku valitsust, oli fašistlik okupatsioon," lõpetas Madisson.

Hirvepargi miiting lõpetas lauldes "Kungla rahvast". Nn laulev revolutsioon oli alanud, kuigi kommunistlik võim rakendas järgmistel kuudel kõik oma propagandistid ja jõuametkonnad sellele, et Hirvepargi korraldajaid täis teha, neid mõnitada, halvustada, jätta mulje nagu tegemist olevat lihtlabaste varaste ja ahnitsejatega, keda pealegi välismaised luureteenistused juhtivat.

Propagandalöök järgnes kohe

24. augustil 1987 toimus Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee büroo istung, millel seltsimees Karl Vaino juhtimisel (kohal oli ka muide Arnold Rüütel) rünnati "reaktsiooniliste raadiojaamade poolt organiseeritud provokatsioonilist propagandistlikku kära" ja väideti, et rahvasumma organisaatorite esinemised kandsid natsionalistlikku ja nõukogudevastast iseloomu. Ühtlasi tehti paras peapesu KGB-le, siseministeeriumile ja Tallinna linnavõimudele, et neile Hirvepargis toimuv ootamatult tuli. "Juhtunud fakt tõi esile ka elanikkonna seas läbiviidava poliitilise kasvatustöö puudujäägid..."

Stiilinäide Karl Vainost:

EKP KK büroo mõistis hukka Hirvepargi kogunemise, taunis selle neutraliseerimiseks kontrapropagandistlike abinõude puudumist ja kohustas propaganda- ja agitatsiooniosakonda, vabariiklike ajalehtede, ajakirjade ja televisoooni- ja raadikomitee juhte tegelema Hirvepargi organiseerijate paljastamisega. Kogu parteiaparaat kaasati ideoloogilisse sõtta Hirvepargi korraldajatega, esmalt hakkas meedias aga ilmuma ridamisi paskville, kus põhilise löögi alla jäid Jüri Mikk ja Lagle Parek, samas kui Madisson, Kõrb ja hiljem ka Ahonen riigist välja saadeti.

Esmalt koostas Eesti Telegraafiagentuur (ETA) aga propagandistliku avalduse meediale, väites, et "raadiohäälte taktikepi järgi" olevat toimunud "spektaakel, mis mängiti nende poolt maha Nõukogude-vastase stsenaariumi järgi, tõi kahjuks kokku mõnisada uudishimulikku."

Veel ligemale aasta rakendati kogu propagandamasinat "ekstremistide" materdamiseks, milleks kommunistid kasutasid ka kõiki võimalikke foorumeid, sealhulgas ka loomeliitude ühispleenumit 1988. aasta aprillis.

26. augustil 1987 murti aga sisse Kalju Mätiku korterisse, otsides selgelt taga Hirvepargi salvestusi. Järgnenud kuudel ahistati MRP-AEG liikmeid pidevalt, need, kes olid varem väljasõiduks avalduse kirjutanud, saadeti aga riigist välja. Järgmisena hakkasid võimud tugevalt ahistama muinsuskaitseliikumist, oktoobri lõpus aga Võru noori, kes olid omaette meeleavalduse korraldanud.

Uus ring algas jaanuaris 1988, kui nüüd juba Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei algatajad kutsusid rahvast Tartusse meenutama Tartu rahu aastapäeva. 2. veebruaril 1988 olid Tartusse "vägesid juhtima" saadetud KGB juht Kortelainen ja EKP KK liige Indrek Toome, ning tegemist oli ka viimase korraga, kui tegelikult kilpidega ja koertega miilitsahelik rahvast laiali üritas ajada. (Muide, Andrus Ansip oli väike ametnik EKP rajoonikomitees, ehk teda selles just süüdistada ei saa.)

Tartu vastasseis oli murdepunkt, rohkem enam võimud vabanemislainet tõkestada ei suutnud. 24. veebruaril 1988 kasutati veel televisiooni tehnikat ja Mati Talvikut kõnelejana, et Tallinnas Tammsaare monumendi juures miitingut nurjata, 25. märtsil 1988 ei olnud seegi enam võimalik. Aprillis lehvisid juba tänavail avalikult sini-must-valged lipud ja sümbolid, kuigi nende seadustamiseni kulus veel kuid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised