VANA FOTO: Kuidas sajandi alguses poole hobujõuga kirikusse saadi

 (17)

Härjatransport
HärjatransportFoto: Eesti Ajaloomuuseum

Kes ei teaks, et võimsust mõõdetakse hobujõududes vastavalt hobuse vedamise jõule, või siis 1,5 hobuse jõule kui rääkida päris hobustest. Aga kuidas saab siis poole hobujõuga sõita?

Sellel 1910. aastal ülesvõetud fotol sõidab Kõnnu mõisa (Torma kihelkond) kubjas oma naisega kirikusse. Kiriku jaoks pandi ikka pühapäevariided selga, aga võibolla tegi ka üles pildistatuks saamine hetke tähtsamaks kui see tavaliselt oli. Kas tavasõiduks oleks proua lillekimbu kätte võtnud? Kas nad sõitsid igal pühapäeval uhke (kuid veidi sõnnikulise) holsteini tõugu härja ja porilaudadega vankriga kirikusse?

Eestis eelistatud veisetõugude piir langeb laias laastus kokku vanade kubermangude piiridega. Lõuna-Eestis kasvatati punast ja Põhja-Eestis mustakirju tõugu. Teade esimesest välismaisest mustakirju veise sugupulli sissetoomisest pärineb 1624. aastast. Kuid 19. sajandil esimesel poolel keskenduti hollandi ja ida-friisi mustakirja veisete kasvatamisele ja nende ristamisele siinsete varasemate tõugudega. Tõu eelised olid suur kehamass (kaalusid 500 ja enam kilo), madalajalgsus ning lai ja kompaktne keha. Taoline jõuline tüüp oli nii hea piimaloom kui ka tõhus veoloom. Tõsi, nad polnud just tavalised kirikuloomad. Enamasti rakendati neid adra või äkke veoks. Ühe härja veojõudu hinnati poole hobuse jõuga.

Ei saa välistada, et 1910. aastal võis kupja ametit pidava mehe laudas tõuloom juba olla. Samuti ei saa välistada, et vankrit vedav härg kuulus mõisaomanik Liphartile. Välismaalt sisse toodud tõuloomad ja aretatud kari oli pikka aega mõisate privileeg ja alles 20. sajandi algusega hakkasid taolised loomad ka talulauta jõudma.
19. sajandi lõpuni oli üsna tavaline, et pikemad sõidud tehti looma jõul liikuva vankriga. Uus sajand muutis liikluspilti totaalselt. Maarahvas hakkas üha enam oma sõite jalgrattaga tegema ning järjest suurenes mootorsõidukite kasutusele võtmine. Bussi- ja autoliikluse ees ei jäänud hobu- või härjavankril muud üle kui taanduda.

Loe veel

Ja lõppu üks õpetlik lugu, sellest kuidas loomavanker võib anda olulisi juhiseid pikaks ja õnnelikuks eluks:

Vastlaulatatud paar on teel kirikust koju. Korraga hobune komistas. "Üks!" ütles mees.
Edasi sõites komistab jälle. "Kaks!" ütles mees.
Koduväravas komistab kolmandat korda. "Kolm!" ütles mees ja lõi hobuse maha.
Naine küsib mehelt: "Miks sa hobuse maha lõid?" Mees vastas: "Üks!"
Pärast seda kulges nende abielu ilma ühegi tülita.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised