RAHA LUGU: Eestis kasutatud veskimärgid on ainulaadseks nähtuseks kogu maailmas!

 (15)

Tallinna veskiraha
Tallinna veskirahaFoto: Eesti Ajaloomuuseum

Järgnevate kuude jooksul toome lugejateni põnevamaid leide Eesti Ajaloomuuseumi mündikogust. Sel nädalal kirjutab Ivar Leimus ühest Eestis kasutusele võetud valuutast, mille eest möldrilt jahu saadi!

Päris müntide kõrval kasutati keskaja linnades mitmesuguseid poolrahalisi väärtmärke, mida eesti keeles tähistatakse sõnaga koduraha. Neid valmistati erineval otstarbel – arvepidamiseks jahvatamise, lubjapõletamise, kindlustustööde, heategevuse jne. üle. Vaatleme neist lähemalt esimesena mainitud kategooriat.

Tallinna veskiraha Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Vesiveskeid hakati Tallinnas hoogsalt rajama 14. sajandi keskpaiku, kui Taani kuningalt oli 1345. aastal saadud privileeg vesi linnasarasest vallikraavi juhtida ja sellega jahvatus käima panna. Veskid kuulusid linnale. Need renditi välja ja sealt saadud tulud läksid rae käsutusse. Juba 15. ja 16. sajandil olid veskirahad ligikaudu võrdväärsed linna ülejäänud kahe peamise sissetulekuallika – aastamaksu ja aktsiisidega. Peamiselt jahvatasid kodanikud rukist, kuid ajuti ka nisu. Linnaelanik, kes tahtis oma viljast jahu teha, pidi rae kantseleis raha eest lunastama nn veskimärgi (molenteken), mille ta hiljem möldrile esitas.

Tallinna veskiraha Foto: Eesti Ajaloomuuseum
Seotud lood:

Eesti Ajaloomuuseumis säilivad kaks tinast valatud veskimärki 15. sajandist. Nende esiküljel näeme pikkade haaradega risti, mille vinklites paiknevad tähed R-E-V-A (Reval). Žetooni kujundus meenutab linna väikemünte – 14. sajandi lõpus – 15. sajandi alguses vermitud seestlinguid. Veskiraha teisele küljele on kriibitud neli tervet ja üks pooleldi läbitõmmatud kriips, mis peaksid tähistama jahvatatavat viljakogust – 4 ½ laevanaela ehk umbes 650 kg. 16. sajandil hakati kriipsude asemel kasutama kuulikesi, kusjuures levinumad olid 6- ja 7-laevanaelased žetoonid. Neist esimene vastas ühtlasi poolele sälitisele ehk lastile. Et tinast märgid kulusid kiiresti, tuli neid sageli vahetada. Allikad mainivad veskirahade emissioone 1528., 1531., 1562. ja 1585. aastal. Lisaks eksponeeritakse ajaloomuuseumis kaht kivist veskimärkide vormi 1537. aastast vastavalt 6 ja 7 laevanaela tarbeks, millest vähemalt üks on meieni jõudnud Johann Burchardi kuulsast kollektsioonist. On ütlematagi selge, et niihästi kirjeldatud veskimärgid kui ka nende valuvormid on unikaalsed – rohkem niisuguseid maailmas ei ole.

Forte koostöörubriik Eesti Ajaloomuusemiga toob Maarjamäe muuseumikompleksi avamiseni vabariigi sajandal sünnipäeval teieni põnevad lood ning unikaalsed leiud kogude varasalvest! Kõik lood leiad SIIT!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised