FOTOD: Okastraadikäärid, vintpüss ja revolver ehk millega vabadussõdalased Eestit kaitsesid

 (33)

Grupipilt: soomusrongi nr. 4 võitlejad Vabadussõjas.
Grupipilt: soomusrongi nr. 4 võitlejad Vabadussõjas.Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Vabadussõja ajal võideldi rindel mees mehe, relv relva vastu - pilt, mida tänapäeval näeb aina harvemini. Ajaloomuuseumi relvakogu hoidja Jaak Mäll otsis välja sõjaaegsed relvad, et anda ülevaade, millega meie lihtsõdurid tol ajal hakkama pidid saama.

Sõjaväe relvastus ja varustus olid Vabadussõja ajal nukras seisus - kasutati, mida saadi ning kasulikuks peeti. Vanad relvad, annetused Soomelt ja Suurbritannialt ja nutikad lahendused olid ainsaks viisiks, et oma mehed kindlama tundega rindele saata.

Okastraadikäärid, valmistanud "Hackmann & Co, Sorsakoski" Foto: Eesti Ajaloomuuseum


Kuna sõjatehastel lasus relvi ja laskemoona tootes niigi suur koormus, püüti I maailmasõja ajal lihtsama varustuse tootmist organiseerida tsiviilettevõtteid mobiliseerides. Toona Vene tsaaririigi koosseisus olnud Soomes Sorsankoskis tegutsenud Hackmann & Co oli siiani tegelenud odavate stantsitud nugade, kahvlite ja lusikate tootmisega, sõjaseisukorras hakati tootma okastraadikääre ja mitmesugust muud sapöörivarustust.

Lõhkelaeng okastraattõkete purustamiseks Novitski-Feodorov M1916 Foto: Eesti Ajaloomuuseum
Seotud lood:


Okastraatõkked kaevikuliinide ees, mis olid tihtipeale kuni mitusada meetrit sügavad, olid koos kuulipildujatulega jalaväerünnakutele tihtipeale ületamatuks takistuseks. Üheks meetodiks tõkkeid kiiresti kõrvaldada oli purustada need plahvatusega. Selleks sobisid väga hästi kapten Novitski ja leitnant Feodorovi poolt arendatud lõhkelaeng-granaadid, mis pika sütiku viivitusaja (12 sekundit) ja oma raskuse (1,6 kg raske, sisaldas ammonaali) tõttu sobisid militaarinventari lõhkumiseks suurepäraselt.

Loe veel

Revolver Nagant M1895 (7,62 mm x 38R), Tuula keiserlik relvatehas 1916 Foto: Eesti Ajaloomuuseum


Belgia relvakonstruktori ja töösturi Leon Naganti poolt välja töötatud revolver oli ainsaks ametlikult Vene armees relvastuses olevaks käsirelvaks. Eksisteerisid nii ühetoimelised (lasu eel tuleb kukk käsitsi vinnastada) sõduri- kui ka kahetoimelised (relv vinnastub päästikule vajutamisel) ohvitserivariandid. Väliselt on sõduri- ja ohvitserirevolvrid eristamatud. Algselt toodeti relvi Liège’is. Venemaa ostis 1898. aastal tootmisõigused ja tõi relvade valmistamise Tuulasse.

Raketipüstol Stantien & Becker, Saksamaa, Lübeck,1915. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Lisaks tsiviiltööstuse kaasamisele sõjavarustuse ja relvade tootmisse, osteti võimalusel kokku ka juba olemasolevat sõjaliseks otstarbeks kasutuskõlblikku toodangut, näiteks kaubalaevanduse jaoks valmistatud raketipüstoleid.

Vintpüss Mosin-Nagant M1891/10 (7,62 mm x 54R), jalaväevariant. Sestroretski relvatehas 1917 Foto: Eesti Ajaloomuuseum


Vene armee põhiline jalaväerelv, pöörleva poltlukuga "kolmeliiniline" (kaliiber 3 kümnendiktolli, 7,62 mm) magasinvintpüss oli 131 cm pikk, kaalus 4,3 kg ja mahutas magasini 5 padrunit. Mosin-Naganti vintpüsside näol on tegemist ühe laialdasemalt toodetud relvaga maailma ajaloos, mida tunti kui vastupidavat, lihtsasti kasutatavat, efektiivset ja odavat relva.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised