Kliima soojenemine pole nali: kuus graafikut, mis aitavad keerulist nähtust paremini mõista
Poolas toimub eelmisest pühapäevast kuni 14. detsembrini rahvusvaheline kliimamuutuste konverents. Selleks, et aidata paremini mõista, mida kliimamuutused endast kujutavad, panime kokku terve hulga selgitavaid jooniseid.
Esiteks vaatleme kasvuhoonegaaside põhjuseid - nagu näha, on kõige suurem kasvuhoonegaaside tekkimise põhjus elektri- ja soojatootmine, millele järgnevad põllumajandus ning tööstus. Transport, mille mõju tavainimesi ilmselt kõige rohkem mõjutab, on neljas ning põhjustab "kõigest" 14 protsenti kogu maailma kasvuhoonegaasidest.
Rääkides kasvuhoonegaaside koostisest, siis suure osa sellest moodustab süsinikdioksiid, mis olenemata tekkepõhjustest moodustab kokku kolmveerandi kõigist Maad kimputavatest kasvuhoonegaasidest. Teisel kohal on metaan, mida on kokku umbes 16 protsenti. Metaan satub meie õhku enamasti prügimägedelt, loomakasvatusest ning ka tööstusest. Vähemal määral eraldub seda ka looduslikult soodest ja teistest märgaladest. Vähema osatähtsusega on dilämmastikoksiid ja nn f-gaasid. Esimene tekib lämmastikväetiste kasutamisest, teised aga pärinevad valdavalt külmutusseadmetest, näiteks kuulub nende hulka freoon, mis võib atmosfääri püsima jääda lausa kuni 15 aastaks.
Kui vaadelda CO2 emissioone riigiti, siis võib öelda, et valdavalt võib vastutustundetus käitumises süüdistada Hiinat ja Ameerika Ühendriike - kaks riiki annavad kahe peale kokku umbes poole kogu maailma emissioonidest. Euroopa Liidu osakaal ei ole just ülemäära suur - kõik liikmesriigid annavad kokku üheksa protsenti kõigist emissioonidest. Võimsat tõusu on tegemas India, kelle osakaal maailma emissioonidest moodustab praeguseks seitse protsenti, Vene Föderatsioon ja Jaapan toodavad vastavalt viis ja neli protsenti. Vastutus ülejäänud kolmandiku maailma kasvuhoonegaaside eest lasub muudel riikidel.
Nagu näha, on viimastel aastatel märkimisväärselt kerkinud Maa keskmine pinnatemperatuur. Võrdlusmomendiks kasutatakse 20. sajandi keskmist pinnatemperatuuri. Erinevus sellest keskmisest on viimase paarikümne aasta jooksul märkimisväärselt tõusnud ning teadlaste hinnangul tõuseb veelgi. See omakorda toob kaasa kõiksugu anomaaliaid, orkaane, liigkuumasid suvesid ning muid ekstreemseid ilmastikunähtuseid.
Vaadeldes ülemaailmset emissioonide hulga muutust, on näha, et on mõningad sündmused, mis märkimisväärselt emissioonide taset muutnud on. Näiteks on näha emissioonide märkimisväärset langust suure depressiooni ehk 20. sajandi suurima majanduskriisi vältel, samuti langesid emissioonid märkimisväärselt II maailmasõja lõppedes. Emissioonid tõusid näiteks alates Ford T tootmisesse jõudmisest ja suure depressiooni lõpust. Loomulikult on need seosed mõnevõrra meelevaldsed ning võimalik, et tegemist on kõigest kokkusattumustega. Samas on emissioonide hulk läbi 20. sajandi pidevalt tõusnud ning radikaalseid muutusi ellu viimata tõusevad veelgi.
Mis aga ei ole meelevaldne, on emissioonide kasvu seos rahvastiku kasvuga. Nagu näha, on kahe graafiku tõus ülisarnane - mida rohkem on Maal inimesi, seda rohkem on kahjuks ka emissioone. Õnneks arvavad teadlased, et lähiaastatel väheneb maailma rahvastiku juurdekasv märkimisväärselt ning stabiliseerub umbes 2100ks aastaks. Kas meil aga selleks ajaks ka planeet olemas on, kuhu need 11 miljardit inimest mahutada võiks? Suur osa sellest sõltub tänastest otsustest.
