"Küsimus polnud selles, et astronoomid poleks üritanud Barnad' süsteemist varem planeete otsida. Nad jäid lihtsalt tühjade kätega. Nende tulemused, kes suutsid midagi leida, olid pehmelt öeldes vastuolulised," märkis planeeti kirjeldava töö juhtivautor Ignasi Ribas.

Näiteks teatas tähte jälginud astronoom Piet van de Kamp eksoplaneetidele viitavate märkide nägemisest juba 1960. aastatel. Hollandlane kaitses tulemusi järgmise neli kümnendit. 2012. aastaks oli astronoomide kogukond veendunud, et tähe lähistel ei tiirle ühtegi planeeti. Tõenäoliselt taandus signaal kehvasti puhastatud teleskoobile.

Paari aasta eest tuli Ribas kolleegidega aga mõttele, kuidas eristada tähe jälgimisel kogutud andmete seast veelgi tähelepandamatuid eksoplaneete. See hõlmas seitsme erineva instrumendiga 20 aasta vältel kogutud andmete piltlikult kokku õmblemist. "Kui mõnele võib järjest juba nii paljude numbrite lugemine peavalu tekitada, võin kinnitada, et statistilises mõttes oli kaheksa erineva andmekogu ühildamine oli võrreldav väga tugeva peavaluga," meenutas de l'Espai Teadusinstituudi astronoom ERR Novaatorile antud intervjuus.