Kirjude tänavate ootuses

Sügis hakkab hoogu sisse saama. Juba on akna taga lennanud lehed, ladisenud kõle vihm ja puhunud ebameeldivalt vilu tuul.

Värviliselt lehelennult lendas mõte tänavapilti vaadates sellele, et oleme autode poolest küll pagana ühevärvilisse aega jõudnud. Millal nägid viimati uhiuut helesinist autot? Või oranži? Või kasvõi – tabagu mind värvipimedus – uut pruuni autot? Must, valge, hõbehall, punane – ega muud eriti ei ole. Nagu oleks jälle Henry Fordi aeg. Legendaarsele töösturile omistatakse tsitaati: „Me võime värvida kliendi auto ükskõik millist tooni, senikaua kui see on must.” Esimese konveiertoodetud auto Ford T tarbeks loodi nimelt spetsiaalne praktiline ja kiirelt kuivav must värv.

1920-ndatel läks autode värvipalett plahvatuslikult laiemaks, sest leiutati uue koostisega värve. Nii mõnigi tootja lootis, et odavate autode suurema värvivalikuga pakkumine annab müügieelise.

Nüüd on olukord selline, et Euroopas on pooled autod valged või mustad, halle ja hõbedasi on kokku umbes 30% ja siis tulevad ülejäänud. Turvalised, eristumatud ja silmatorkamatud valikud. Autod on ühesugused nii värvipimedate kui ka värvide nägijate jaoks.

Teistpidi on maailm visuaalselt niikuinii palju kirjumaks muutunud. Võrdleme näiteks ENSV-ga, kus linnapildis oli kõik hall, pruun või hallikaspruun ja ainsad värvilised asjad olid kollased Ikaruse bussid ning roosad ja rohelised taarakastid poodide taga.

On, kuidas on, ehk võib tuleval aastal isegi pisukest muutust oodata. Kevadel prognoosisid ameeriklased, et uueks kuumaks tooniks saab sinine, mis praegu katab alla 10% sõidukeid. See võib osutuda isegi valgest populaarsemaks. Saame näha. Ohutut liiklemist!