Kaugel planeedil puhub tuul kiirusega 7000 km/h

Meie Päikesesüsteemi kõige ägedamad tuuled piitsutavad Neptuuni Suure Tumeda Laigu lähistel, küündides 1900 kilomeetrini tunnis, mille kõrval ka Maa kõige metsikum torm näib lapsemänguna. Ent kui astronoomid olid suunanud oma teleskoobid ühele kõige kauem uuritud planeetidest mõne teise tähe orbiidil, ei tundunud ka Neptuun enam sama rabav.

Ajakirja Nature selle nädala numbris teatavad astronoomid, et eksoplaneedil HD 209458 b esineb supertorme, mille tuulte kiirus vaheldub 4900 kilomeetrist tunnis 7000-ni, vahendab Discovery Magazine.

Too eksoplaneet, sõbralikuma hüüdnimega Osiris, asub meist 150 valgusaasta kaugusel, kusagil Pegasuse tähtkuju kandis. Tegemist on vana semuga. Osiris oli esimene eksoplaneet, mida 1999. aastal nähti oma ematähe eest möödumas (transiteerimas). Kümnend hiljem ja kümnendi võrra arenenuma tehnoloogia tingimustes saab teadlaste töörühm Osirist jälgida Tšiilis asuva ülisuure teleskoobi VLT spektromeetriga ja seirata selle süsinikoksiidi (vingugaasi) signatuuri.

Tegelikult VLT abil hangitava teabe tase nii kõrge, et astronoomid ei näe selle abil mitte ainult planeedi orbitaalkiirust, vaid ka selle pinnal liikuvate gaaside suhtelist kiirust, kinnitab uurimuse autor Ignas Snellen.

“Me näeme täiesti selget muudatust HD 209458 b kiiruses,” ütleb Snellen. “Samas kaasneb selle nähtusega tasakaalustav ilming — transiidi vältel paistab gaas liikuvat meie poole.” Süsinikoksiid tundub voolavat kiirusega kaks kilomeetrit sekundis, ehk umbes 7000 kilomeetrit tunnis.

Millest selline maru? Osiris on oma tähele ohtlikult lähedal, mis tingib jumituid temperatuurikõikumisi.

Kuna planeet asub tähe ümber tiireldes sellest ühe kahekümnendiku Maa ja Päikese vahelise distantsi kaugusel, ulatub HD 209458 b atmosfääri ülakihtide temperatuur tähepoolsel küljel 10 000 kraadini, samas kui planeedi pime pool on märksa külmem. Atmosfääri ülakihte täheldati kiiresti liikumas kuumalt poolelt külmale.

Töörühma kogutud andmetest järeldus veel üks tulemus, mis jalustrabavate hiidtormide kõrval võib paista kuivavõitu, kuid on teaduse jaoks tõenäoliselt olulisem. Seni on teadlased eksoplaneetide masse hinnanud kaudselt — mõõtes üliväikseid kõikumisi tähe liikumises ja arvutades nende põhjal välja, kui suur peaks olema orbiidil paikneva planeedi mass, et neid kõikumisi tekitada. Nüüd aga tuletas teadlaste töörühm Osirise orbitaalkiiruse mõõtmise alusel planeedi massi otse.

Teades ematähe kiirust tähesüsteemi massikeskme suhtes, oli Snellenil ja kolleegidel seejärel juba suhteliselt lihtne arvutada Newtoni gravitatsiooniseaduse alusel välja nii tähe kui planeedi massid. “See on täpselt sama meetod, millega arvutatakse kaksik-tähesüsteemide massi, ainult et seekord on üheks taevakehadest hoopis eksoplaneet,” osutab Snellen.