Kaks kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse. Tegu on ulmeseiklusega, mis sisaldab ohtralt otseseid ja kaudseid vihjeid Inglise kirjaniku Lewis Carrolli tuntud romaanile „Alice Imedemaal“ (millest, taaskord, annab mängu nimi juba eos pisut aimu).

Tegu on mõistatusmänguga, mille peamurdjad on (nagu teose kodulehelt lugeda võib) spetsiaalselt virtuaalreaalsust silmas pidades disainitud. Ise sain proovida ühte tasandit, rohkemat minu pea sel korral taluda ei suutnud. Veidral kombel leidsin ennast gamescomil olles korduvalt situatsioonis, kus virtuaalreaalsus tekitas mulle pisut kehvema enesetunde (asi, mida varem seni pole väga juhtunud), ent ma kahtlustan, et süüdlane võib olla just konkreetselt Oculus Rifti uus mudel.

Minu katsetus viis mind sügavale jäneseurgu – maa all asuvatesse veidratesse tubadesse ja koridoridesse. Mängu visuaalne ilme vahetus korduvalt ning minu meeli üritati eksitada. Esimeseks takistuseks sai ühest tavalisest ukseaugust läbiastumine – nimelt oli arendajatel kahe silma vahele jäänud seik, mis põhjustas ukse enneaegse sulgumise. Reeglina juhtus see siis, kui mängija oli juba üle lävepaku astunud, aga selgus, et lisaks minule (ja kõikidele teistele, kes virtuaalreaalsusprillid pähe olid pannud) said ust mõjutada ka muud objektid. „Ainult ära õuna ukseaugust läbi viska!“ ütles mänguarendaja mulle just samal hetkel, kui õun minu virtuaalsest käest sinna poole juba teel oli.

Minu ülejäänud kogemus niivõrd elamusterohke ei olnud. Jah, ma kõndisin vahepeal laes ning Imedemaa Alice’ile kohaselt kahanesin ja suurenesin, ent sellegipoolest oli too VR-kogemus nagu iga teinegi – efektiivne, mõjuv, ent üldpildis siiski üpriski tavaline. Tekkis tunne nagu oleksin seda kõike juba kuskil näinud. Alice VR ei pea midagi häbenema, aga virtuaalreaalsusmängude võidujooksus võib konkurentidega tempos püsimine keerukaks osutuda.

Alice VR tegemistel saab silma peal hoida nende kodulehel.