Vimmapüük talvel: kirptirgu mängust

 (1)
Vimmapüük talvel: kirptirgu mängust
Autor vimba püüdmasMargo Pajuste, Kalale!

Vimb on küll põhjatoiduline kala, kuid see ei tähenda, et kalale peab sööta põhjas hoidma. Mina mängitan kirptirku Kasaril ja Pärnu jõel natukene erinevalt. Mõlemal juhul mängin ma üsna korraliku amplituudiga, kuid mängu kõrgus ja võngete sageduse varieerumine on erinevad, kirjutab vimmapüügi ekspert Rain Erala.

Aja jooksul on jäänud mulje, et oluline on pigem mängu rütm, mitte niivõrd sagedus ja amplituud. Esimesed aastad Kasaril mängisin üsna hõljuvat ja aeglast mängu ning kala tuli. Samas mängib üks tuttav sellise kiirusega, et ma küll ei viitsiks terve päeva nii palju vaeva näha ‒ ja kala tuleb. Mõlemat mängu aga iseloomustab ühe ja sama rütmi pidev kasutamine.

Kasari jõel toimib üldjuhul lihtne ja ühetüübiline, lausa monotoonne mäng. Alustan kirbu mängitamist põhjast, ühtlaselt mängitades tõstan kirbu nii meetrini põhjast, teen pausi ja tulen samamoodi alla tagasi. Kala annab endast tavaliselt märku 30‒40 sentimeetrit põhjast kõrgemal, kuid võtab sööda ära kas ülemise pausi ajal või kirpu alla põhjapoole tagasi mängides. Üldjuhul Kasari kala päris põhjast ei võta.

Pärnu jõel alustan üldjuhul samasuguse mänguga, kuid mängin ülespoole vaid 60‒70 sentimeetrini põhjast. Alla mängimist teen harvemini, paar tiiru ühel augul, sest millegipärast huvitab vimba sedapidi liikumine Pärnu jõel oluliselt vähem kui Kasaril. Enamasti lasen tirgu lihtsalt pidurdamata põhja tagasi kukkuda. Samuti tasub Pärnus mängule vahele pikkida erinevaid pause vahelduvatel kõrgustel.

Loe artiklit täispikkuses siit.

Artikkel on ilmunud Kalale! sarja raamatus "Vimb. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare