„Madis just täna öösel käis, sai 15 tükki. Seitsmest kaheni oli võtt,“ valab sõber telefonis õli tulle, kui 11. augustil Nõva poole sõidan. Algus näib paljutõotav. Ka ilm on suurepärane — pole liialt kuum ega külm, pilvede vahelt piilub päike ja ilmateade lubab kuiva. Suured saagid silme ees, vajutan gaasipedaali sügavamale ja kilomeetrid mööduvad märkamatult.

Lähenevast lestamekast annab esimese asjana märku Nõval maantee ääres asuv Kalasaba-nimeline kaubanduslik ettevõtmine. Kohe veidi väsinud olemisega haagis-tüüpi jäätisekioski kõrval tossab suitsuahi, seega on kaup aus — lesta suitsutatakse kohapeal, soovi korral otse kunde silme all.

„Proovige kindlasti,“ soovitab kohaliku külapoekese müüja. „Hommikul püütud! Nendega on päris palju mängimist, aga tal on head kalad. Mahlased!“

Väiksemapoolsed suitsulestad maksavad 75 eurosenti tükk. Njah, pole just kõige odavam lõbu. Vanas rahas pea 12 krooni alla keskmise kala eest välja käia tundub pisut liiast, sest kes siis korraga paar lesta ostab. Õige lestasõber võtab vähemalt paar kilo.

„Jalgratturid on põhikunded,“ teatab nooruke ja veidi häbeliku olemisega tütarlaps üle luugiserva, kui uurin, kuidas äri läheb. Suhtun suvisel ajal tee ääres müüdavasse kalasse reeglina üsna skeptiliselt, aga praegu on isu värske suitsulesta järgi suur. Ostan neli eelmisest ahjutäiest pärit, veel leiget lapikut ning neid veidi hiljem nosides pean tunnistama, et on tõepoolest täitsa head ja rasvased.

Nõvalt Perakülla jääb mõni kilomeeter. Osa sellest on munakivitee, mida mööda väikese autoga kulgemine väristab vahvasti läbi, umbes nagu Kreisiraadio tsiklimeeste sketšis. Paremat kätt jääb tee äärde mehitatud RMK infopunkt, kust haaran näppu mõned piirkonna kaardid. Ühtlasi kasutan juhust ja uurin kukeseente kohta — eelmisel päeval läbiviidud guugeldamine andis tulemuseks mitmeid piirkonda kiitvaid postitusi. Sõbralik näitsik raputab aga pead ja teatab kurvalt, et kukeseentega olla kehvasti — liiga kuiv. Ja et ega neid muul ajal kah ülemäära palju olevat. Seevastu mustikaid olla tõeliselt palju ja see on tõsi — metsaalused on mustikavarsi tihedalt täis ja vaatamata arvukatele korjajatele jätkub marju ikka veel kõigile.

Perakülas ootab saabujaid korralik suur telkimisala koos parkimisplatsi, infotahvli, varjualuste, tualettide, laudade-pinkide ja statsionaarsete grillidega. Luks värk! Nädalavahetuse tõttu on rahvast palju, aga ruumi on veelgi rohkem ja kohti jätkub probleemideta kõigile. Otse parkimisplatsi veeres on sama Nõva ettevõtja teinegi müügikiosk, kus lisaks suitsulestale saab osta ka jäätist, friikartuleid, kohvi ja muud säärast. Kalamehele mugav variant enne öist püüki kõht head ja paremat täis laduda.

Rannalt lestapüük on omamoodi mõnus tegevus ja mugava kalamehe püük. Selline tšill värk. Pole vaja läbi metsa ronida, kilomeetrite viisi võsas ragistada, sääski ja parme eemale peletada ja siis tõdeda, et näh, kala ei saanudki. Noh, kalata võib loomulikult jääda ka siin, aga siin on see palju meeldivam — ei söö sind sääsed ega tüüta muud vereimejad (sest rannas peaaegu alati puhuv tuul hoiab õhu klaarina) ja ilus on mere ääres kah. Ülimat privaatsust siit küll ei leia, aga kui suuremast kalameeste summast eemale kõndida, saab kalastada ka rohkem omaette olles.

Perakülas saab autoga sõita mõnekümne meetri kaugusele rannast (sest just nii kaugel asub parkla), võtta asjad kaenlasse ja kümne minuti pärast juba püüda, sealjuures on kalakoht igati arvestatav. Meri läheb kiiresti sügavaks ja valdavalt liivane põhi on tonkapüügiks sobilik. Puuduvad ka niisugused vastikud kivid, mille vahele rakendus kinni kipub jääma. Püük on lihtne ja mugav, vähemasti suve lõpul — istud toolil või kalakastil ja tunned end mõnusalt, ajad sõpradega juttu ja ootad võttu. Kui lest on otsas, hakkab ridvaots korralikult värisema, siis kerid rakenduse välja. Mingit õigeaegset haakimist teha vaja ei ole, sest lapik sööb end ise otsa. Meri on rahustav ja silm puhkab, eriti siis, kui päike merre loojub.

„Kui lesta kah saab, on see ainult boonuseks,“ ütleb üks noormees õhtuse idülli kohta ja minul ei jää muud üle kui temaga nõustuda. „Meil on alati pann kaasas, kui kala saame, praeme kohe hommikul ära. Värske lest on superhea! Ja hommikuse päikesetõusu ajal on siin imeilus!“

Nõva kanti lestale tullakse mitmelt poolt mandrilt. Tullakse üksi ja koos peredega, üheks õhtuks ja terveks nädalavahetuseks. Kuna seekord on ilm, vaata kuidas tahad, lihtsalt suurepärane, tuntakse end ka niisama hästi — lapsed mängivad rannal, kes rüüpab termosest kohvi, kes libistab väikese õlle, kes popsib mugavalt tugitoolis lösutades vesipiipu ja tunneb lihtsalt elust mõnu. Ebameeldivalt purjus pole keegi ja ka telkimisplatsilt ei kosta üle luidete mere äärde ülemäära palju segavaid hääli. Need, kes viitsivad suuremast laulupeost eemale vantsida, ei kuule peale laintemühina muud midagi. Ruumi ja avarust jätkub kõigile ja õhkkond rannal on sõbralik.

Püügiala on Perakülas pikk ja ritvade rivi ulatub kaugele mõlemale poole Nõva n-ö peamise puhkeala parkimisplatsi. (RMK-l on läheduses veel teinegi telkimisala Uuejõel, mis asub Perakülast mõni kilomeeter eemal.) Seekord on kalamehed okupeerinud silma järgi nii 700 meetri pikkuse rannariba, aga sügise poole võib parematel õhtutel olla püüdjaid palju-palju rohkem, nii et vaba platsi leidmiseks tuleb kõndida parklast kohe õige kaugele.

„Tuul on heast suunast,“ nuusutab plastämbril istuv vanem mees lootusrikkalt õhku. „Las päike vajub madalamale, siis…“ Lause jääb poolikuks, aga seda pole raske lõpetada. Esialgu valitseb vee all veel vaikus ning varem kohale tulnud tonkameeste ainsaks tegevuseks on rakenduste aeg-ajalt välja kerimine, sööda vahetamine ja kogu krempli uuesti merre lennutamine. Ülejäänud aja saab niisama istuda ja juttu ajada.

Mida aeg õhtu poole, seda enam lestapüüdjaid rannale koguneb ja seda rohkem ja pikemal alal turritab veepiiril ritvu. Vaatepilt on uhke. On neid, kes lestapüügile tulnud päris esmakordselt ja neid, kes Nõval juba vanad olijad. Üks mees tunnistab mulle puhtsüdamlikult, et pole kunagi varem niimoodi rannalt lesta püüdnud ja tuli internetist loetud info peale, et möödunud öösel saadud siit kenasti kala.

Varustust vaadates saab üsna kiiresti aimu, kes on n-ö tegijad ja kes niisama turistid. Teadlikumad kalamehed kasutavad tugevamaid, 80–150-grammise heitevõimsusega 2,7–3,2 meetri pikkuseid spetsmalakaid, millel on suuremapoolsed statsrullid. Päris palju jääb silma 3-meetriseid klaasfiibrist Salmo Taifune, sekka ka mõned topsiõnge- ja tavalised spinninguridvad. Need, kes lestapüüki harvemini teevad, püüavad üsna suvalise varustusega — sellega, mis parajasti võtta on. Laialdaselt on kasutusel sanitaartehnika poodidest ostetud plasttorudest valmistatud ning otsapidi liiva sisse torgatud ridvahoidjad, mille ülesandeks on hoida malakad rannal püsti ning vältida rullide kokkupuudet liivaga. Liiv, muide, on siin eriline, laulev. Kui mööda randa kõndida ja saapa või niisama kannaga mööda liiva tõmmata, hakkab see krudisema, nurruma.

Tonkadel on valdavalt kolm lipsu ja põhipüük käib krevetiga. (Ussi näen kasutavat ainult üht kalameest). Krevetil naksatakse koorik ümbert ära ja aetakse pehme sisu ühest otsast risti konksule.

„Krevetti võtab hästi, aga kõvasti visates kipub see vahel ka otsast minema lendama,“ valgustab mind üks lestapüüdja. „Sujuvalt tuleb lendu tõmmata.“ Teine näitab topsitäit koorimata krevette ja kinnitab, et nendest peaks õhtuks piisama küll. Osad jätavad pehmele krevetisisule tükikese koorikut ümber, püsib paremini konksul.

Tina peab olema nii suur, et püsib liiva peal paigal, siis lainetus mängitab liikuva tamiililooga abil söödastatud konkse põhja kohal. Tinad, mida näen valdavalt kasutatavat, on küllaltki suured. Optimaalne raskus antud oludes kaalub nii 70 grammi, aga tugevama tuule ja lainega minevat käiku ka 100-grammised.

Tonkade merreheitmine on omaette vaatepilt ja siin kohtab erinevaid stiile. Üldise arvamuse kohaselt saavutavad paremaid tulemusi need, kes suudavad oma rakenduse kaugemale merre heita, seda aga ei võimalda kaugeltki kõigi kalameeste varustus. Liiga lühikese või painduva ridvaga on vajaliku heitepikkuseni jõudmine keeruline ning seda püütakse kompenseerida iseäraliku mõnesammulise hoojooksuga. Asi näeb välja umbes nagu algkoolitüdrukute pallivise, mis lõpeb heiteliigutusega. Kohati on seda päris naljakas kõrvalt vaadata.

Õhtul käib veepiiril isevärki elu ja igav siin ei hakka. Rannal kalameeste vahel liikudes kuuleb erinevaid lugusid, üks vahvam kui teine. Keegi teab rääkida eelmisel ööl saadud viiest, keegi kolmest kilost lestast. Teine pajatab üheksakilosest (või oli see kuuene) lõhest, mis möödunud aastal lestapüügi käigus kreveti peale otsa tuli ja mis enne kaldale sikutamist nelja mehe tonkad sassi jõudis ujuda. Üks mees meenutab möödunudsügisest ööd, kui lesta võtt olnud sedavõrd hea, et kõneleja polevat jaksanud piisavalt kiiresti konkse söödastada ja kalu välja kerida. Kellegi tuttav saanud siitsamast kena siia jne. Peamiselt aga räägitakse sellest, et ilmselt on lesta jaoks veel natuke vara, vesi peab sutsu jahedamaks tõmbama, ehkki paaril korral on väga ilusaid saake trehvanud juba juulis. Sekka kiidetakse ilusat ilma ja keegi poetab vahele, et täna on esimene suure tähasaju öö.

Olen seekord nimme kõik kalastusvahendid koju jätnud, et saaks rannal rahus ringi käia, kalameestega suhelda ja pildistada. Aga sedasi lestapüüdjate vahel jalutades võtab ikka kihelema küll. Oleks üksainus ritvgi…

Mida aeg edasi, seda kärsitumaks muutuvad kalamehed. Eile ju saadi… Umbes kümnest on selge, et täna lest ikkagi ei võta ja suurt siga eeloleval ööl ei lasta. Nelja tunni jooksul, mil ma rannas ringi olen liikunud ja pilti teinud, olen oma silmaga näinud saadavat kolm lapikut ning veel kolmest kuulnud. Ehk et nagu ikka — kui spetsiaalselt tuled, ei toimu midagi… Mõned kalad on õnnestunud mul siiski pildile saada, nii et päris tühjade kätega ei jää.

Kui kala ei võta, hakatakse otsima mittevõtu põhjuseid. Nagu ikka, nii aetakse ka seekord süü ilma kaela.

„Peab tormi tegema. Torm lööb sinikarbid ja sodi põhjast lahti ja lest tuleb kaldasse seda sööma. Tugevat põhjatuult on vaja!“ on endiselt plastämbril istuv vanem mees kindel.

„Kaks päeva pärast tormi peab kohal olema, siis on tavaliselt väga hea,“ teab rääkida üks noorem lestapüüdja. Varustus, mida ta kasutab, annab aimu, et mees ei ole rannas lestapüügil esmakordselt ning teab, mida räägib. Paraku pole ka parimast varustusest üksi kasu, kui kala rannas ei ole või lihtsalt ei võta.

„Kui kuu on taevas, siis lest ei näri,“ ütleb sõna sekka kolmas. Veendumuse põhjal, mis sellest lausest läbi kumab, tundub, et temagi on vanem olija.

Öösel, kui pildistamiseks on juba liiga pime, istun liivaluidete vahel, kuulan laintemüha ja vahin taevasse. Mis oleks kohane soov langevale tähele? Et ilusad tüdrukud oleksid ikka heatujulised ja et meil oleks ka tulevikus niisuguseid randu, kus mõnusasti lesta saaks püüda. Tegelikult on õhtu niigi — ka ilma hiiglaslike lestasaakideta — lihtsalt suurepärane. Peaaegu täiuslik. Minuga ilmselgelt samal arvamusel on ka kaks noort, kes veepiiril istudes teineteise embuses langevaid tähti vaatavad ning hetke naudivad.

Öö on selge ja temperatuur langeb madalale. Kui olemine päris külmaks läheb, tõmban päevale joone alla ja kõnnin auto poole. Liiv laulab jalge all ja õhust on tunda, et suve lõpp ei ole enam kaugel.

***

Lugu ilmus Kalastajas nr 65
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!