Tiit Niilo: elatume loodusega sõber olemisest

Võrumaa Nopri talu peremees Tiit Niilo edendab põllumajandusturismi: talud hakkavad huvilistele näitama, kuidas tööd tehakse.

Elate Võrumaal, milline on teie suhe loodusega?

(Rehmab käega, ent meenutab siiski.) Vahetu loodusega — noh, heinte peal magamine oli tõesti. Ammu, siis kui naine oli noor ja hullasime. Praegu on see suhe pigem praktiline, alalhoidlik ja mõistuspärane. Loodusega sõbralik ümberkäimine on igapäevane — sellest elatumegi. Me ei mõtle selle peale, ei esitle seda iga päev, aga seda me iga päev teemegi. Kalalkäijat minust ei ole, jahilkäija ma ei ole. Matkaraja olen läbi käinud, aga ravimtaimede imetlemise ja õppimise tasemel minu tegemised praegu ei ole. Võiksid olla — ehk seisab see ees. Olen looduse teadlik tarbija, kasutaja ning majandaja.

Nopril on töö paljuski pere õlul. Kuidas oma lapsi kasvatate?

Millega papa-mamma lastekasvatamisel keksida võiksid? Ma kahtlustan, et põhiline kasvatusmeetod on töö. Peamine küsimus on, kuidas motiveerida tööle sellisel moel, et ei tekiks allergiat ega vastureaktsiooni. Kõik käib selle nimel, et keegi lastest sooviks jätkata ettevõtmist, mis on põnev, kasumlik, huvitav. Vinti üle keerata kindlasti ei soovi. Pärast, kui talu on vaja lastele üle anda, on asi lörris — pole kellelegi üle anda. Siin see kompromissi otsimise kunst on.

Mis sihis lapsed tulevikku vaatavad?

Vanim sööb Tallinnas kujundajaleiba, teine õpib maaülikoolis piimandust, kolm nooremat käivad Misso keskkoolis.

Uus kooliaasta algas alla saja õpilasega Misso keskkoolis vastvalminud majas. Kas see annab piirkonnale tulevikulootust?

Meil on kõigil hea meel, et kümme aastat ehitatud maja lõpuks valmis sai, aga üks pärl halli taustal ei tähenda veel pärlikeed. Kool on vaid üks paljudest asjadest. Praegu võib see siin olla esimese viie hulgas, kuid esimesed kolm on töökohad, elukeskkond ja elukorraldus.

Kuidas elab Kärinä küla?

Põllumajandus siin ei toida. Teisiti teha on tavalisele alalhoidlikule maakale miskit uskmatut ja võimatut. Kui Nopril poleks töötlemist, siis poleks ka talu.

Me taasasustame küla, nii suudame arengu tagada. Tuleb linnast puhta kaardiga inimene, kellele meeldib maaelu, ja tal ei ole mingit aastakümnetega kujunenud kindlat raami, mingit psühholoogilist tõrget. Mitu noort peret on meile juba tulnud ja üks tuleb kevadel.

Kas seda võib nimetada missiooniks?

Ei saa kindlasti praeguste plaanide ega rahakulu juures rääkida missioonist või emotsioonist või soovist. See peab olema osalejatele põnev ja tasuv. Kõik liigub, mitte kiiresti, aga õiges sihis. See on protsess — ei käi lõksakuga, käib ajaga. (Abikaasa Vilve Niilo kõneleb, et Tiit muudkui lendaks. Tal on tuhandeid mõtteid, tihti peab lausa pidureid tõmbama.)

Kas piirkonna inimesed hoiavad kokku?

Jah, ümbruskonna targad on kokku aetud ning kõne all on Tsiistre maaelu näitamise küla. (Plaanis on asutada põllumajandusturismi ühendus, kus iga talu näitab oma: lihasuitsutamist, lambapügamist, võivalmistamist, saja aasta tagust maaelu, vanu töövõtteid ja esemete käsitsi valmistamist, samuti nüüdisaegset tootmist. Misso valla Tsiistre nukas asub kuus küla, Kärinä nende keskel, ja Nopri Tiit Niilo oleks plaanitava külade ühenduse vedaja.)

Tootmise ja müügi abil peame käima saama kogukonna. Tahame keskenduda tootmisele, mitte emotsioonitootmisele. Mitte näidata, kuidas mesilased elavad, ja pelgalt sellest näitamisest elada, vaid tuleb ka mett müüa. Kui ruumis on kangasteljed, siis seinal ripub müügiks ka neil telgedel kootud vaip.

Hürsi veski taastamine on praegu peateema. (Hürsi külas asuva tuuleveski ehitasid 1876. aastal Saaremaa ehitusmeistrid.) Tuleva aasta lõikuspühaks peab veski jahvatama ning selle kõrval seisavad külakoda ja suitsusaun. Siis sööme oma jahust küpsetatud rüaleiba (rukkileiba).

Nopri oma vabapidamisel lüpsikarja ja tootmisega peaks olema selle võrgustiku üks lüli. (Nopri talumeiereis valmistatud kohupiimakreeme, jogurteid ja võideid saab osta Võru-, Põlva- ja Tartumaal, aga ka Tallinna Kaubamajast ja Stockmannist.)

Mida soovitate neile, kes tahavad oma toodet poodi saada?

Saladust siin ei ole. Kui toode on hea, suudad tagada nõudluse ning olla müüjale partneriks, on kõik hästi. Ei midagi muud.

Kagu-Eestis on mahepõldurite hulk suuremaid Eestis. On ka neid, kes leiavad, et mahetalunik — see on väheke kiiksuga. Ei arva, et maheda tootjaid imelikuks peetakse. Paari aasta eest veel oli selliseid arvajaid. Praegu on suurte tootjate endi hulgas edukaid mahetootjaid ja meie maakonnas sealhulgas.

Nopri mahetootjaks ei püri?

Meie proovisime mahedat aastatel 2000–2001. Talumeiereidest on praegu turul kaks piimasaaduste mahetöötlejat. Pajumäe talu Viljandimaal ja Saida farm Harjumaal toodavad samuti kohupiimatooteid ja jogurtit, Saida farm ka juustu. Mina lihtsalt ei näe praegu pikisilmi ootavat kundet, kes ütleb, et tee sedasama kohupiima või sõira mahedana ja ma maksan sulle kolmandiku rohkem. Kui keegi seda mulle kindlalt ütleks, siis julgeksin.

Praegu olen ma keskkonnahoidlik — nii võin ennast lahterdada. Nopri meierei osaühing töötleb keskkonnasõbralikult toodetud piima.

Nopri talu peremees Tiit Niilo:
• Tiit Niilo sündis 30. juunil 1962. aastal.
• Koolihariduse sai Tsiistre, Misso ja Vastseliina koolis. Viljandi kutsekoolis ja EPAs õppis elektriinseneriks.
• Abikaasa Vilve lõpetas Õisu tehnikumi lihatehnoloogina ning piimatooteid õppis tegema omal käel. Peres kasvab viis last: Gerli (23), Gerda (19), Karl (17), Joonas (15), Lisette (13).
• Nopri talus Kärinä külas Haanja kõrgustiku lõunaserval kasvab seitsmes põlv Niilosid.
• Talu kasutuses on 400 hektarit maad, millest 250 on naabritelt renditud. Lüpsilehmi on laudas 150, koos noorloomadega on kari 300-pealine.
• Talumeierei alustas tööd 1998. aastal, toodetel seisab lause “Talust otse Sinule”.