Siber tähendab stereotüübina paljudele eelkõige paksu inimtühja laant, tuues meelde killukesed mängufilmist „Karu süda“.
Syberia
ei räägi tegelikult Siberi kohta suurt midagi, küll aga valgustab, miks lihtne linnainimene seal ikkagi ära käima peaks. See on meeliköitev arvutirännak mööda Euroopa pimedamat poolt, lõunast põhja.

Enamik seiklustest püüavad end ühele heale toetudes ülejäänud vigadest välja sipelda. Et kui on hea lugu, võib pildi-ilu hooletuks jääda. S loob pretsedendi (mõnus sõna), kus pööratakse ühtmoodi tähelepanu kõigile aspektidele. Selle autori Benoit Sokali varasemasse loomingusse kuulub auhinnatud Amerzone, mis omal ajal seiklushuviliste hulgas laineid lõi. S on siiski midagi uut. Et seda kogeda, peab asja ise nägema. Kuna teos on üsna kiiresti läbitav (maksimaalselt 15 tundi), peaks katkematu ja parema kogemuse nimel lõpuni tegema ühe hooga.

Mis teeb Syberia nii tugevaks elamuseks? Esmalt kindlasti seikluste viimase aja hõre turg. Teiseks tunne, et midagi sellist ei saavutata jällegi tükk aega. Microidsi värskeim hoiab kvaliteeti kõrgel, rõhudes võrdselt sisule, atmosfäärile ning graafikale. Taolise fenomeni ilmaletulek on kahtlemata suure higivalamise tulemus — eks ole teada kui palju mänge kiirustades valmis vorbitakse. Kaua tehtud olevat kaunikene. Üldjuhul ongi nii, kui tegijad just magama ei jää.

Stoori ei komista erinevalt paljude konkurentide omadest juba äraleierdatud maailma päästmise otsa, vaid käsitleb hulga inimlikumaid teemasid. Ilmselt kasvab seoses sellega ka huviliste vanuseline piir, aga sellest pole midagi. Nagunii on asise sisuga lõbuvara kahekümnendate piirist ülesaanute jaoks vähevõitu.

Syberia jutustab loo igatsusest, minevikust ja ühe perekonna traditsioonidest. Kate Walker on jurist, kes kistakse oma harjumuspärasest kiirelust New Yorgis Euroopa väikelinna, suurkompanii jaoks Voralbergide perekonnale kuuluvat leluvabrikut ära ostma. Sündmuskohal selgub, et omanik on just surnud ja vabrik kuulub nüüd tolle nooremale, puuetega vennale, kes juba aastaid kadunud.

Et tehing edukalt läbi viia, peab Kate leidma Hans Voralbergi. Suurt põrutavat selle kestel ei juhtugi, kui sa plahvatusi ja kosmosefriike otsid, väike elavnemine leiab aset lõpupoole. Samas on — esimest korda seiklusajaloos! — tegelase järkjärguline arenemine tõepoolest tajutav. Kate suhtleb mobiiltelefoniga pidevalt lähedastega suurlinnast, aga kontrast nende püüdmatu elu ja kohapeal valitseva õhkkonnaga, mille sarnast Kate varem ettegi ei kujutanud, viib teda linnast üha kaugemale. Läbitavad sündmuskohad muudavad selle liini sujuvaks: ülikoolilinn Barrockstadt, Komkolzgradi hüljatud kaevandus, kosmodroom kuskil Venemaa äärealadel, Arbaladi iidamast-aadamast aegunud hotell… Hõrk.

Graafika ülbitseb sõnulseletamatult, kusjuures kristallselgete vahefilmikeste jaoks puudub tõepoolest piisavalt kiitvaid sõnu. Viimaseid vaatasin menüüst hiljem veel korduvalt üle, need on pärast Diablo 2 ühed ilusamad.

Tegelase juhtimine ei tohiks ka algajale peavalu tekitada. Hiireklikkimisega harjunud saavad ilusasti hakkama. Kaasaskantavad esemed jagunevad kahte menüüsse, teekonnal kogutav paberipahn (testamendid, raamatud, pamfletid ja kirjad) on muust eraldatud. Nagu eespool mainitud, on tähtis ese mobiiltelefon, mida — väike vihje — ei kasutata ainult sissehelistamiseks. Mõistatused, seikluste paratamatu osa, on teisejärgulised ja kiiresti lahendatavad. Alles lõpus tuleb üks keerulisem pähkel. Aga kellele ikka meeldib toppama jääda.

Harjumatul moel ei ole ükski ese, mida ei kasutata, hiirega klikitav. Seega jääb ära terve hulk kommentaare, mis mõjub katlemata ka Syberia pikkusele. Humoorikas pool selle taha pidama ei jää. Dialooge on kuhjaga, kohati üsna lõbusaid, aga nali on siin pigem igapäevaselt kibe ja sarkastiline, mis sobib väga hästi kokku üsna värvitu keskkonnaga. Kate’i kaaslane, automaat-inimene Oscar (kah üsna tavapäratu — polegi meestegelast) oskab vaatamata sellele, et ta ennast programmeerituks nimetab, üsna isepäine ja egoistlik olla.

Muusika on suurfilmilikult sümfooniline. Inglisekeelse teksti sisselugejatele ei saa kah etteheiteid teha. Samas kõlab vene keel siin teadja kõrva jaoks jube ameerikaliku aktsendiga. Kaasa arvatud üks stseen ooperis, mis sunniks lausa kõrvu kinni katma. Ja mis värk on venelaste ja alkoholiga? Kas viin ja Venemaa on väljaspool endiseid punapiire tõepoolest sünonüümid?

Kokkuvõttev sõna. Syberia on see, mida nimetatakse õigusega science-fictioniks, ja tulemus on paganama hea ilmselt seetõttu, et kõigub reaalse ja ulme vahelisel noateral väljamõeldistega liialdamata. Samas on kiiks täiesti tajutav ja jääb kummitama, kusjuures kogetud lööklaine kogu oma headuses sunnib edaspidi mängitavale-hinnatavale palju kriitilisema pilguga vaatama.

Syberia
Microids, levitab DreamCatcher
Tugi: 1
Vajalik: PII-350 (PIII-500), 64 (128) MB RAM, 400 MB HDD, 16 (24) x CD, 16 (32) MB 3D-kiirendi, Windows 95/98/2000/Me/XP Hind: ca 600 kr
syberia.info